Üks kummaline lugu. Mees oli ostnud lapsele (2 a 2 k) jope ning muid riided, nii et last polnud kaasas. Koju tulles lasi laps kõiki riideid selga proovida aga vot mitte jopet, laps oli olnud silm nähtavalt ärritunud. Kuna ise tol hetkel polnud kodus ei tahtnud mehe juttu uskuda, et alati on laps nõus kõik asjad selga panema ja mis moodi ei lase selga panna-tundus mulle nii kummalisena. Paar päeva hiljem jõudsin koju ning tahtsin ise proovida seda jopet siis lapsele selga ja tõepoolest on laps muutus nii võrd närviliseks, et kiskus jope käest ning viskas vihaga voodialla. Jätsin lapse rahule ja nädal hiljem võtsin jope uuesti kapsit välja, laps oli süvenenud mängimisele ja ma mõtlesin et proovin siis selga panna, nii kui seljas oli hakkasid lapsel lihtsalt pisarad voolama ei olnud seda vingumist ja virisemist. No mis teha, nüüd kuu hiljem võtsin jälle jope kapsit välja ja hakkasin meelitama oi kui tore lukk siin jopel on ja üritasin meeldivalt meelitada, proovisin nalja teha jne. aga laps ütles ei ei ja võtis jope käest ära käkerdas kokku ja tahtis ära peita. Nüüd see jope seisab lihtsalt kapis õnneks kasvuruumi on ja nii pea enam ei hakka seda kapis välja võtma. Kas kellelgil veel sellist lugu jutunud, et lapsele mingi riietus ei meeldi ja selle peale hakkab lihtsalt nutma või ärritub. Riietumisega pole kunagi probleeme olnud ja laps ise aitab riidessepanemisel kaasa...ma lihtsalt ei mõista, kas lapsele siis jope värv ei meeldi (punane, kuigi meil sama värvi asju kodus veel). Pole lihtsalt sellises olukorras olnud.
Selline väga konkreetne keeldumine vaid ühest kindlast riideesemest on muidugi väga imelik ja raskesti seletatav, praegu näib, et saate lihtsalt arvestada, et laps keeldub väga kindlalt ja see pole vaid hetkemeeleolu ja kindlasti ka mitte trots ega kiuslik käitumine, mis oleks kellegi vastu suunatud. Tõenäoliselt seostub lapsele jopega miski (või keegi) ja see on talle ilmselt hirmutav. Hea, et peale korduvat proovimist püüate aega maha võtta ja mitte lapsele survet avaldada. Mida rohkem sama olukord ja reaktsioon kordub, seda enam võib see ka kinnistuda.
Võimalik, et ajapikku selgub ka saladuslik põhjus. Selgusele lähemale võib aidata tähelepanelik jälgimine, mille suhtes laps veel tõrges või kartlik on, vseejuures mitte ainult riideesemed, vaid ka olukorrad, inimesed, käitumised, materjalid, loomad, helid, samuti tasub mõelda telerist nähtu peale jne. Vihjed lapses toimuva kohta võivad anda ka tema mänugud, tema jutt, küsimused jne. Variante on palju, mis või kes on jopega, selle värviga või materjaliga, mõne detailiga seotud või sarnane. Praegu on kindlasti parem laps rahule jätta, et ta ei peaks omakorda lisaks kartma, et vanemad soovivad tema negatiivseid tundeid, hirmu ja muid seoseid esile kutsuda ning lisaks kujuneb sellest usaldamatus või ärevushäire.
Lapse sõnavara arenedes võib ta ju ka ise olukorrale valgust heita ja oma kartusi väljendada, rääkida, mis talle nii ebameeldiv on. Seejuures saate last aidata ja mõista aktiivse kuulamise ja tunnete peegeldamise kaudu.
Head jälgimist ja avastamast.
Mu 1,5a tütar avaldab ka arvamust riietuse osas. Nt. soojade sügisilmadega käis talvemütsis. Ta ise tuhnis selle kapist välja ja keeldub nüüd teisi pähe panemast
Teisi riideid valib ka, aga mitte nii katekooriliselt. Õnneks probleeme sellest veel tekkinud ei ole ja mulle tundub hetkel asi naljakas. Las valib siis
Ühes raamatus oli näide kummikutest. Et tüdruk tahtis palava ilmaga tingimata liiga väikeseid kummikuid jalga panna. Ema rääkis temaga ja püüdis asjalikult ümber veenda,et miks neid ei peaks panema. Need pigistavad. On palavad ja kingad on suvejalanõud.Laps jäi endale kindlaks ja oli valmis jonnima kuid emal oli kiire ja ta võttis kingad vaikselt kaasa.(lasteaeda minek siis). Kui ta läks lapsele hiljem järele, siis too hea meelega laskis kingad jalga panna. Samadel põhjustel mis ema enne rääkis. Arvan samuti ,et vahest lihtsaid asju võib järgi anda.Olgugi et,teinekord naljakad ja tunduvad mõtetud. Lapsed on siiski omade arusaamadega..ja tunnistame ausalt kui nad suured on siis enam selliseid omapäraseid nalju pole ka.
Meil üks veider pingviinikujuline müts mille poja hea meelega pähe paneb ja siis mängib omaette..pildidki tehtud..
