Väike 1,1-aastane poeg kipub hammustama (just vihasena, pahasena), juustesest tirima ja mõnikord käega lööma. Kas on see veel normaalne, et ta ei saa aru, et nii on valus ja ei tohiks teha? Kuidas seda talle selgitada-seletada, et ta nii ei teeks? Tean, et kui olen ise väsinud, kipun häält tõstma ja pahandama, aga annan endale aru, et see vist ei lahenda midagi.... ops:
See periood läheb üle. Meil oli ka nii päris tükk aega. Kui ta siis oma väikse rusikaga vehkis võtsin selle pihku ja ütlesin, et emmel saab valus ja emme on kurb kui sa teda lööd. Samamoodi jäid talle juuksed sageli pihku. Kui mul on valus või paha vmt, siis ütlen seda ka lapsele ja selgitan. Ma arvan, et ka 1-aastasele tuleks rääkida, kudas ta muidu õpib. Kui ma aga emana lähen vihaseks ja tutistan teda selle eest, siis saab laps ju kinnitust, et nii just tehaksegi kui paha on.
meil 1a2k poisiga sama mure ja poiss loobib ja lõhub asju,lööb emmet-issit kui oma tahtmist ei saa jne.Mõtlen ka,et kas nii väike ikka tohiks niimoodi tigetseda...
Nii väike laps veel ei mõtle, et ma nüüd olen paha ja sikutan ja teen haiget. Minu arust on see periood hästi oluline just õppimise seisukohalt. Nagu Reelika ka ütles, et kui me ise reageerime lapse evasoovitavale käitumisele füüsilise karistamise või siis kurjustamisega, siis õpib laps selle reageerimisviisi ju ka ära. Kui emme nii teeb, siis ju peabki nii tegema. Eeskuju on üks olulisemaid õppimise viise. Nii arvan mina.
Selles vanuses laps ei tea tõesti, et teeb sel moel teistele haiget. Ta lihtsalt kasutab oma käsi:haarab kellegi juustest, see on ju põnev. Samuti on selles vanuses lastel komme asju suhu toppida ja neist sel moel ettekujutus saada. Ainus viis, kuidas ta õpib sellise käitumise mõjudest aru saama ja niimoodi mitte tegema, ongi selge ja konkreetne tagasiside ümbritsevatelt inimestelt. "Kui sa mind juustest sikutad, on mul valus." "Mul on valus, kui sa mind hammustad. " Laps proovib tõenäoliselt veel. Reageering peaks olema samasugune. Peale seda võib ka lapse käe kõrvale juhtida, öeldes. "Ei, ma saan haiget. " Täiskasvanu vastutab selle eest, et ei laseks endale haiget teha. Nüüd võib lapse tähelepanu köita millegi muuga, mida ta saab haarata või millega mängida.
Hääletõstmisest ja pahandamisest pole tõesti abi, sest ta ju ei tea,mis on halb ja mis mitte. Pealegi võib taoline reaktsioon sellist käitumist pigem kinnitada. Eriti lapsed, kelle tähelepanuvajadus on rahuldamata, näevad, et täiskasvanu ometi märkab ja reageerib. Järelikult on vaja veel teha... Edukogemus missugune: sikutan ja häälitseb!
Tähis on ka see, et kõik last ümbritsevad täiskasvanud ja suuremad lapsed toimiksid ülalkirjeldatud viisil. Kui isa ei lase endale haiget teha ja ema laseb end naeratades juustest sikutada, ei saa laps aru, et see teeb teistele haiget ja nii ei või käituda.
Olen proovinud nüüd rahulikult rääkida, et emmel on valus, ära nii tee, emme on siis kurb ja hakkab nutma vms. Ja o h üllatust, põnn ei teegi enam! Kui suudan ise olla rahulik, mitte vihane-pahane ("kas siis tõesti on raske aru saada" või "mitu korda peab rääkima") ja seletada, siis laps saab palju paremini aru ja ei hakka ise jonnima, sest kui kärkida, siis tuleb nutt ka kohe.
Tänud teile!
Kuidas seda talle selgitada-seletada, et ta nii ei teeks? Tean, et kui olen ise väsinud, kipun häält tõstma ja pahandama, aga annan endale aru, et see vist ei lahenda midagi.... 
ops:
Kui suudan ise olla rahulik, mitte vihane-pahane ("kas siis tõesti on raske aru saada" või "mitu korda peab rääkima") ja seletada, siis laps saab palju paremini aru ja ei hakka ise jonnima, sest kui kärkida, siis tuleb nutt ka kohe. 