Meil mehega on 2 a ja 10 k poeg. Ta on aktiivne, julge, seltsiv, terane, terve, rõõmus, kuid väga jonnakas, domineeriv ja kahjuks ka agressiivne. Hetk pärast sündi ütles lastearst, et laps on terve ja tubli, kuid närviline. Ma pole päris kindel, kas "närviline" oli see sõna, aga laps karjus päris kaua. Sellele järgnes kolm rahulikku nädalat ja siis metsik aeg, kus ta karjus kohutavalt palju. Ilmselt olid tal gaasivalud. Harjusin teda süles tassima, sest siis sai vähekenegi rahu. Nutsin ülepingest pea iga päev. Võib öelda, et peaaegu kahe aastaseni tegin ka köögis süüa nii, et poiss oli mul puusal, sest muidu ta kas karjus või kukkus või tegi midagi muud ohtlikku. Kui hakkasime lisatoite andma (umbes 6 kuuselt), siis paar kuud hiljem hakkas ta toitmise alguses midagi suhu võtmata röökima ja jätkas karjumist umbes 15 minutit. Ainult piimaasendaja oli see, mida ta vastu võttis, kuid kuidagi sain talle ka muud sisse. Eksisin selle vastu, et vahel toppisin talle süüa sisse. Suured isutuse probleemid lõppesid alles nüüd, mõned nädalad tagasi, kui ta lasteaeda läks. Ma arvan, et seoses lapse labiilse närvikavaga ei ole teda ka keegi hoida tahtnud, seega oleme siiani teda mehega kahekesi hoidnud ja temale kogu tähelepanu pööranud. See olukord on meid mõlemaid üsna närviliseks muutnud, sest nn. oma aega polegi olnud juba väga kaua.
Juba üsna alguses, peale käima õppimist aastaselt, ilmnes lapse juures palju agressiivsust
a) meie vastu -- löömine, näppude silma surumine (siiani leiab ta rahu meie silmade katsumisel)
b) kassi ja koera vastu -- jalaga löömine ja muu haiget tegemine
c) teiste laste vastu -- lükkamine, näppude silmadesse torkamine, igal moel domineerimine.
Nüüdseks, kui ta hakkab kolm saama, ta meie vastu väljaspool jonni kätt ei tõsta. Kassile virutab endiselt jalaga, vanavanemate suurele heatahtlikule koerale teeb haiget üsna pea kui meie silme alt välja pääseb (lööb torujupiga, torkab pulgaga jms.). Samas tahab ta koera selga istuda ja armastab kasse. Laste puhul on samuti agressiivsus taandunud (ta hakkas lauseid rääkima 2 a ja 4 k ja nüüdseks väljendab end päris hästi), kuid mitte kadunud. Kui mõni laps meile külla tuleb ja tema mänguasjadega mängida tahab, kasutab ta kõiki võtteid, s.h. "silmavõte", et oma asju tagasi saada. Vembu Tembumaal lükkas korduvalt jalaga vaevalt käima õppinud last. Seletamist on olnud palju, kahjuks ka tutistamist ja paar korda vitsa saamist, kuid paistab, et need pole asja parandanud. Vahel sülitab ta täiskasvanute peale, kes talle ei meeldi või teda korrale kutsuvad. Vanaema peale sülitas ja lõi jalgadega, mispeale ma talle lõpuks vitsa andsingi. Mulle andis jonnihoos WC harjaga ja on palju kordi sülitanud.
Vahel, nii umbes paari nädala tagnt on tal täiesti taltsutamatu päev, kui ta ei allu mingile keelule, karjub transiseisundi saavutamiseni keelamise või mõne tegevuse katkestamise peale ja nii terve päev. Issi muudkui annab järgi, kuid mina mitte.
Lapse isa on jonnile lugematu arv kordi järele andnud, sest ei kannata kisa. Mina olen, vastupidi, ilmselt liiga range olnud. Olen kange iseloomuga ja põhimõttega, et kui on juba "ei" öeldud, siis jääbki "ei" (nt. enne hommikusööki kommi ei saa). Issi nimetab seda minupoolseks jonnimiseks. Kui ta mind jonnihoos ründas, panin ta meie eramaja klaasiga välisukse taha ja ütlesin, et saab siis sisse, kui maha rahuneb ja vabandust palub. Ta röökis seal ja kui ukse praotasin ja küsisin, kas tahab sisse tulla, siis sülitas ta minu peale veel mitmeid kordi. Mitte kunagi ei lõpeta ta jonni ise--mulle paistab, et ta ei suudagi seda teha. Ta läheb transsi, millest ei suuda välja tulla. Kaisutame ja kussutame teda siis seni, kuni rahuneb või kurnatusest unne vajub. Lapse isa ütleb, et selliselt jonnida laskmine rikub lapse närvid ära ja ajab ta veelgi hullemaks. Aga kas ma pean siis poole jonni pealt järgi andma? Hiljuti käis meil külas minu sõbranna oma aastase lapsega, kes poisi asju ei puutunudki. Poiss lükkas teda ja lõi kahel korral jalaga. Keelasin teda korduvalt ja siis saatsin nurka, kus ta jonnima hakkas. Hoidsin teda nurgas paar minutit kinni ja käskisin tüdrukult andeks paluda, aga seda ta ei teinud. Eile käis meil külas tuttavate tütar (5 kuud noorem), kes sageli poisi asju katki on teinud ja on samasuguse jõulise iseloomuga. Poiss surus tüdrukule korduvalt pöidlaid silmadesse ja viimaks ma lihtsalt tõstsin ta tema traktorilt maha ja viisin eise tuppa, kus ta hüsteeriasse sattus (tüdruk sai nüüd tema poolt kaitstud traktori enda kätte). Mees tuli koheselt lapsele "appi" ja võttis ta sülle. Sageli on mees teistele rääkides lapse vägivallatempude üle naernud ja poiss on seda kindasti kuulnd. Mees ütleb, et tema selliseid jõulisi võtteid enam lapse peal rakendada ei luba. Ehk on tal tõesti õigus ja see teeb lapse vaid agressiivsemaks? Poiss juttu ju ei kuula, mida siis teha? Mehest konkreetset ja endale kindlaks jäävat keelajat pole. Ja nüüd põhimure: meest ajab lapse kisa kohutavalt närvi ja paari minuti möödudes karjub ta lapse nähes minu peale. Kardan, et see omakorda teeb lapse agressiivsemaks. Mida ma pean tegema?
Kas igal viisil jonni vältima ja lapsele järele andma, sest mees tõesti ei talu kisa?
Lapsele mitte järele andma, aga kuidas siis jonni vältida?
Lapse korduvad vägivallateod karistuseta jätma (kas järgneb karistamatuse tunne või vägivald hoopis kahaneb?)?
Mulle tundub, et käes on nõiaring. Mees arvab, et lapse agressiivse käitumise peapõhjustajaks olen mina oma autoritaarse käitumisega. Kindlasti on halba teinud füüsiline karistamine (või kas on?), kuigi seda pole palju olnud. Mina pean tema sõnul oma lapsekasvatumeetodeid muutma. Saan aru, et pean olema kannatlik, palju seletama ja tegelema, samas unustama lapse karistamise. See on nüüd lihtsam, kui laps käib lasteaias ja mulle jääb osalise tööaja kõrvalt paar tundi ka endale. Kuid peaaegu iga päev poiss karjub (ta teeb seda kõrvulukustavalt) ja seda sageli üle kahe korra. Vahel peaaegu ilma põhjuseta, vahel on jonni põhjus selge. Kuidas sellise lapsega käituda?
Üks võib-olla tähtis nüanss veel: kui laps on kahekesi kas isaga või siis minuga, on rahu enam-vähem majas. Pea kõik jonnid ja kisad toimuvad siis, kui me kolmekesi koos oleme. Kas laps ootab isalt abi kui mina midagi nõuan? Kui palju ta mõistab?
Täiesti minu subjektiivne arvamus on, et mehega peate kindlasti jõudma kompromissile, kuidas põnni kasvatada. Omal laps küll väike veel ja kogemusi ka ei ole, aga usun, et nad tajuvad väga hästi, kui üks vanem lubab, mida teine ei luba, ja vastupidi. Ja kui oletegi siis kõik koos, on ta nagu tennisepall, nõudmas oma õigust isa käest, kes on leebem... Muus osas ehk oskab keegi targem midagi soovitada.... ops:
Järsku oleks abi psühholoogi poole minekust. Mina käisin ka mõnda aega nõustaja juures. Vahel oli lihtsalt selline tunne, et ei saa enam "lapsest jagu". Jagu selles mõttes, et ma ei osanud kuidagi teda aidata (laps oli ka "närviline") ja endal sõi kogu see jant närvid seest, mis tegi olukorda veel hullemaks. Olin ise üks närvipundar. Lõpuks sõbranna soovitas psühholoogi juurde minna. Sain sealt palju abi!
Kirjeldate olukorda ja lapse käitumist pikalt ja põhjalikult. Võib öelda, et praeguseks on see juba üksjagu komplitseerunud (laps on sündimisest saadik erutuv ja tundlik, erimeelsused abikaasaga õigekspeetavas vanemlikus käitumises ja sellest tulenev pahameel teineteise suhtes, teie enda kurnatus, teineteise jaoks pole aega, probleeme tekitav käitumine on kestnud kaua, piinlikkustunne ja mure poja pärast, enda abitus ja nõutus). Et säästa oma energiat ja leida toimivaid lahendusi, soovitan pöörduda perenõustamisele (või pereteraapiasse) koos abikaasa ja lapsega.
Erinevate olukordade jaoks tulemuslikke kasvatusoskusi saate arendada Gordoni perekoolis. Ka sinna soovitan minna mõlemal vanemal.
Kindlasti armastate nii Teie kui isa oma poega ja soovite talle parimat. Isa ei anna lapsele järele pahatahtlikkusest ega Teie kiuste, vaid loodab leebusega last mõjutada. Teie näete, et püsivateks muutusteks on vaja piire ja järjekindlust. Mõlemal Teil on õigus, kuid Te vajate üksmeelt, kus ja kuidas seada piire ning milles anda lapsele suuremat vabadust. Senise olukorra jätkumine, kus lapsel puudub selgus, mida võib ja mida mitte, süvendabt agressiivset käitimisviisi. Mida kauem selline olukord kestab, seda raskem on lapsel teiste hulgas kohaneda ja piiridega arvestada.
Kindlasti peaks välistama teistele (olgu siis inimestele või loomadele) haigettegemise. Selles vanuses lapse käitumise eest vastutavad tema vanemad. Seega ei saaks tekkida olukord, kus laps korduvalt kedagi lööb või näppe silma torgib. Sellisele teole peab koheselt järgnema selge konfronteeruv sõnum: "Kui sa teda lööd, saab ta haiget." Sellise teate mõju on tugevam, kui vanem ütleb seda otsusekindlalt, veendunult ja rahulikult, mitte vihaga. Ning vanemal tuleb oma juuresolekuga välistada sellise käitumise kordumine. Kas peatada lapse käsi või minna temaga eemale. Ja lapse huvides tuleb mõlemal vanemal järgida samu printsiipe ja olla selles järjekindel.
Olukordades, kus laps on häiritud ( näiteks ei taha ta anda oma mänguasja lapsele, kes on tema asju korduvalt lõhkunud), on väga oluline vältida sina- keelt ja kasutada aktiivset kuulamist: "Eelmisel korral läks su ... katki ja sa olid väga kurb. Sa kardad, et ka nüüd võib ta su asja katki teha. Sellepärast sa ei taha talle seda anda."
Kõige sellega toimetulek nõuab vanematelt selgust endas ning oma kasvatuspõhimõtetes ja -eesmärkides, kannatlikkust, järjekindlust, üksmeelt ja valmisolekut õppimiseks. Aga lastekasvatus ongi eelkõige ja peamiselt enesekasvatus. Lõikad seda, mida külvad. Seepärast loodan südamest, et leiate tee nii pereteraapiasse kui Gordoni perekooli, et võiksite rõõmu tunda oma lapsest ja lapsevanemaks olemisest ning omavahelistest suhetest.
Teadmisi ja asjakohaseid soovitusi leiab lisaks TH. Gordoni raamatutele "Tark lapsevanem" ja "Millist last tahate teie" veel:
Rüdiger Penthin "Agressiivne laps"
Jan - Uwe Rogge "Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire"
Elisabeth C. Vinton, M.D. "Kuidas piire seada"
ops: