Küsimus selline, mida teha kui laps ei seltsi eriti teistega. Probleem on tervandunud just nüüd, kus laps läks lasteaeda. Kasvataja ütleb, et ta istub rohkem omaette ja ei tule teistega mängima. Teised pidid teda natuke narrima ka. Mure mul suur, kui ta juba lasteaias ei saa hakkama, mis siis edasi. Tal on mõned sõbrannad, kellega ta on lapsest saati koos olnud ja nendega suhtlemisel ei ole tal probleeme. Mängivad lustakalt koos. Nii kui on mõni võõram inimene seltskonnas, siis hoiab minu seelikusäärde ja ei tee piuksugi. Kuidas ma saaksin teda julgustada või mida peaksin tegema?
Meie laps on ka tagasihoidlik. Aga arvan, et kõik ei saagi olla seltskonnalõvid ja kõigiga suhelda. Mõni on häbelikum ja mõni julgem. See ju teebki meid kõiki isikupärasteks. Loomulikult äärmused ei ole head ja kui mittesuhtlemine süveneb, siis on juba teine asi. Mul tüdruk on ka esialgu tagasihoidlik, aga kui ta ära harjub, siis mängib rõõmsalt teistega. Esimene hetk ei tee lihtsalt suud lahti. Ta vajab lihtsalt natuke pikemat harjumist.
Kirjast selgub, et laps on üldiselt pelglik olnud ning vajab kohanemiseks aega ja turvatunnet, mida harjunud otsima ema juurest. Kirjast ei selgu, kui kaua on laps lasteaias käinud ja kuidas teda selleks ette valmistati. Kas käisite temaga esialgu kaasas ja kuidas muljete üle arutlesite? Lasteaiaga kohanemisest erinevate laste puhul kirjutati põhjalikult augustikuu "Peres ja Kodus".
Praegu olete Teie lapse pärast väga mures. Kuidas laps ise olukorraga rahul on? Kas ka tema on häiritud, tunneb end kõrvalejäetuna? Kas ta tahab lasteaeda minna?
Ma ei tea, kaua laps lasteaias on käinud. On lapsi, kes hakkavad esimestest minutitest teistega suhtlema ning on ka lapsi, kes vajavad kohanemiseks rohkem aega. Nad mängivad omaette ega ei otsi teiste seltsi, kuid panevad seejuures ümbritsevat hoolega tähele. Sel moel nad n.ö. loovad endale olukorrast pildi. Seejuures ei tunne nad end halvasti ega kõrvalejäetuna. Teistega suhtlema hakkavad nad tasapisi, kui selleks valmis on.
Sellest, kas laps tahabki omaette mängida või tunneb ta end kehvasti, sest pelgab teistega suhelda, saab aru lapse käitumist ja kehakeelt jälgides ning last aktiivselt kuulates.
Igal juhul tuleb lapsele kasuks kõik, millega tema eneseteadvust ja enesehinnangut kinnitada saab. Selleks, et lapsele käitumuslikult mõista anda, et ta on oluline ja väärtuslik, on palju võimalusi.
Kindlasti on tähtis märgata, millega lapse juures rahul olete ja anda sellekohaseid positiivseid mina-teateid.
Nt. Mul on heameel, et aitasid mul toa ära koristada.
Enesekindlamaks muudab ka see, kui laps saab ise millegi üle otsustada. Näiteks võib lapsel lasta otsustada, mida ta selga paneb; kuhu ta tahaks nädalavahetusel vanematega aega veetma minna; ka võib lapsel lasta välja pakkuda, mida õhtusöögiks teha.
Lapse märkamine ja ärakuulamine siis, kui laps seda tahab, on lapsele eritu tähtis märk sellest, et tema ise on väärtuslik, mitte ainult see, mida ta teeb.
Aktiivne kuulamine seisneb selles, et märkate, kui laps on millestki häiritud, püüate mõista selle põhjust ja väljendate lapsest arusaamist oma sõnades. Teisisõnu:ütlete sõnades välja selle, mida südamega mõistate.
Nt. Kui laps poeb külaliste saabudes Teie selja taha või rullib peos Teie seelikut, ta ilmselt kardab või häbeneb. Selle arusaamise väljendamine võiks kõlada: "Sa pelgad veidi külalisi." Mõni pai või käest kinni võtmine lisab turvatunnet. "Lähme koos neile vastu," on julgustavam kui "Ära karda, sa ju tunned neid."
Kui laps ise parasjagu millegi üle kurdab, on samuti esmatähtis oma sõnadega lapse tundeid väljendada,seejärel lasta lapsel võimalikke lahendusi pakkuda, kui vaja, võib neid ka omalt poolt lisada. Selles olukorras peaks vältima lapse halvustamist, õpetamist või ütlemist, et see on tühiasi, sest nii lapse ebakindlus ainult süveneb.
Nt. võimalik dialoog lapse ja ema vahel:
L:"Keegi ei mängi minuga."
E:"Sa oled kurb, et jääd mängust kõrvale."
L:"Jah, üksi on nii igav."
Edasi järgneks lahenduse poole liikumine:
E:"On seal keegi, kellega sina tahaksid mängida?"
L:"Jah, üks tüdruk, Triinu, aga tema mängib Annaga."
E:"Kas sa võiks nendega liituda?"
L:"Ma ei julge."
E:"Sa kardad, et nad ei võta sind mängu, ajavad ära."
L:"Jah."
E:"On sul mõni mõte, mida sa võiks teha, et leida kedagi, kellega mängida?"
Ja siit edasi, ikka koos lapsega, mitte tema eest ära otsustades ja õpetades. Niimoodi kuulates selgub, mille ees laps tegelikult hirmu tunneb. Ja siis on võimalik sobivaid lahendusi otsida.
Kui laps sel moel ära kuulatud ja lapsel pole ideid, võib ema nt.küsida, mida laps arvab sellest, kui ema ise hommikul tüdrukutega räägiks.
Ja veel üks kogemuslik tähelepanek nende lugejate jaoks, kel sama mure.
Mõnikord on pelglike laste vanemad ise ka tagasihoidlikud ning omaette hoidjad. Laps saab oma suhtlemismudelid ju meilt. Ka täiskasvanud võivad oma hirme ületada ja õppida uusi suhtlemisviise. Ja vahel on neil lastel ülehoolitsevad ja -muretsevad vanemad. Ülehoolitsust tajuvad lapsed tihtipeale justkui nendes enestes ja nende võimetes kahtlemist.
Lisaks Th. Gordoni raamatutele soovitaksin lugeda L.Ruskovska "Kuidas teha last õnnetuks" ja raamatut "Lapse kehakeel, mille autorit peast kahjuks ei mäleta.
