Aastasel lapsel tekivad imelikud rahutuse perioodid. Järsku hakkab undama, miski ei sobi ja isegi ema ei tohi puudutada. Ainus mis veidi lohutab on kui saab mõõda mind aelata ja ronida, aga ma ei tohi temast sealjuures kinni hoida. Laps 11kg - ma füüsiliselt ei jaksa ka teda niiviisi ronides turvata ja lisaks teeb ta veel haiget - taob, tirib juukseid ning kõrvu. Lõpeb see siis kui lõpuks magama jääb, magama jäädes aga tekivad mingid lihastõmblused. (muul aja on ta aktiivne, rõõmus, areneb hästi; arstiga ka konsulteeritud) Praegu laps 1a. 4k, aga ma ei mäletagi millal täpselt see jama hakkas. (aasta tagasi oli DTL vaktsiinile tugev reaktsioon ja sellest päevast tekkisid lohutamatud nutuhood kus ei olnud võimalik teda ka sülle võtta, sest hakkas kohe mõõda rinda üles ronima - ma ei jaksanud teda niiviisi hoida). Endal tekib ka hirmus masendus ja abituse tunne ja lõpuks ajab selline undamine ja minu tagumine-katkumine lihtsalt vihaseks.
Kas peaksin tal laskma end katkuda-taguda?
või lasen tal omaette kisada ?
Kuidas ise enda tunnetega sealjuures toime tulla?
Tegemist on küllaltki keerulise olukorraga, sest laps on veel nii väikene, et ei oska oma seisundit kuidagi kirjeldada. Täiskasvanud saavad vaid oletada ja tegevuses oletusi kinnitada. Kirjutate, et undab niikaua, kui magama jääb. Kas see tähendab, et undamine tekib siis, kui laps hakkab ära väsima. Võib olla sai närvisüsteem vaktsiini läbi kannatada ja väsinuna tekivad häired, mis väljenduvad kirjeldatud käitumises. Siit esimesed mõtted. Püüdke märgata, kas neil hoogudel on mingi kindel seaduspärasus- seos väsimuse või mingi tegevuse või ajaga ( hommikul/õhtul?) ja võimalusel ennetage neid. Näiteks pange laps voodisse veidi varem ja lugege talle midagi või laske muusikat vms. Püüdke märgata (või meenutage), kas on /oli päevi, mil selliseid hooge pole. Mis on neil kordadel teisiti, mis võib neid hooge vähendada? Võib olla tekib undamine siis, kui lapsele osutatakse vähe tähelepanu. See tekitab halva enesetunde, mis väljendub kisas, samal ajal järgneb sellele ema tähelepanu ja võimalus kehaliseks kontaktiks. Võiksite proovida rohkem olla füüsilises kontaktis, kui lapsel on hea tuju. Masseerige teda või tehke võimlemisharjutusi või võtke teda niisama sülle. See minu soovitus on oletuslik ja võib olla teie laps ei talu eriti füüsilist kontakti.
Küsimusele, et kas lasta endale haiget teha, vastan, "ei"! Kui laps kisub juustest või lööb, siis öelge "ai, mul on valus!" ja pange laps maha. Füüsiline tegevus peab sõnumit kinnitama, st et ei aita ainult ai ütlemisest, vaid laps tuleb panna olukorda, kus ta teid lüüa või kiskuda ei saa. Kogu selle tegevuse juures olge rahulik ja kindel. Teil on õigus mitte lasta endale haiget teha. Raskem on muidugi lapse nutuga toime tulla. Esialgu teie selline käitumine kindlasti suurendab nuttu. Sel ajal kui laps nutab võite olla ta läheduses ja rääkida:"Ma saan aru, et sul on praegu paha olla, kuid ma ei luba ennast lüüa, sest mul on valus." Kui need nutuhood jätkuvad ja te ei suuda leida mingeid mooduseid nende vähendamiseks, siis soovitan pöörduda uuesti arsti poole. Kui üks arst ei oska aidata, siis otsiksin järgmise.
