Hakkasime oma praeguseks 2a 4k tüdrukutirtsu potile harjutama käesoleva aasta mais-juunis. Enne seda polnud suuremat mõtet, kuna teda ei häirinud karvavõrdki märjad või kakast põlvini püksid.
Umbes 3 päevaga saime kuivad püksid kogu päevaks ja ka päevauneks (ööseks paneme mähkme, kuna ta on sünnist alates väga kehva unega ning kui ta peaks öösel nt 2 korda pissimiseks üles tõusma, ei jääks ta enam magama). Ise küsis, hüüdes jooksu pealt kõva häälega "piss, piss" ja jõudis pea alati õigeaegselt potile.
Nüüd aga on umbes 2 nädalat olukord, kus igast pissist jõuab algus püksi, st vahetan 7-8 korda päevas pükse. Õnneks on olnud soojad ilmad ja nad kuivavad kiiresti...
Oleme alati kasutanud rohket kiitust, kui laps potil käib ning püksid puhtaks/kuivaks jäävad. Ei suuda mõelda ka ühelegi stressiallikale, mis sellist käitumist võiks esile kutsuda...
Mõistus otsas.
Oskab keegi aidata?
Iga algus on raske... Panen kirja mõningad mõtted, mis kirja lugedes tekkisid. Laste jaoks on kõik mäng ja mida uuem on mäng, seda meelsamini seda mängitakse. Ilmselt oli potil käimine väga põnev mäng ja nii ei läinud see teiste tegemiste seas meelest. Aja jooksul kadus uudsus ja peale tulid teised huvitavad tegemised. Nii siis märkabki laps oma häda alles siis, kui potile minekuga väga kiire on. Kuidas sellest üle saada. Ilmselt aitab aeg ja kannatlik meel. Kirjutate, et kiidate last, kui püksid kuivad on ja seda jätkake ka edaspidi. Kiitust võiks jagada nii, et laps saab aru, kuidas tema käitumine teile mõjub. Andke mina teade. Siin näide: " Mul on nii hea meel, et sul püksid kuivaks jäid, sest nüüd ma ei pea neid pesema ja saan selle asemel puhata / sinuga mängida/ telerit vaadata" jne. Kiitust kinnitage veel füüsiliselt last kallistades. Samuti võib lapsele anda mina teate, kui püksid said märjaks. "Ma olen natuke kurb, et sul püksid märjaks said, sest ma pean nüüd neid pesema ja see on mulle lisatöö." Selline teade näitab lapsele, miks te olete huvitatud, et tal püksid ikka kuivad oleksid. Esialgu aga rahulikku meelt ja järjekindlust.
Oleme kogu aeg kasutanud nii mina-teateid, kui füüsilist kiitmist (kallistamine, paitamine, sülle võtmine).
Praeguseks hetkeks on olukord veidi normaliseerunud, st ma ise tuletan teatud aja tagant meelde, et oleks tarvis potil ära käia.
Tundub tõesti, et meie plikatirts otsustas, et kuna tal potil käimine selge, siis pole seda enam tarvis praktiseerida Sarnane olukord on ka jalgrattasõiduga - sõitma õppimine tundus ta jaoks olevat elu-surma küsimus, kuid pärast korduvat õnnestumist on huvi kadunud - asi ju selge!
Püüame siis lihtsalt oodata ja loota, et potilkäimine ka ta enda jaoks ühel hetkel oluliseks muutub
Sarnane olukord on ka jalgrattasõiduga - sõitma õppimine tundus ta jaoks olevat elu-surma küsimus, kuid pärast korduvat õnnestumist on huvi kadunud - asi ju selge!