Mind huvitab selline asi, kuidas lapsele m6jub emast lahusolek. Minu laps on 2aastane, l2ks nyyd s6ime. Kasvatame oma last mehega kahekesi - kedagi teist abiks pole meile suurt olnud, s6imega on laps h2sti kohanenud, ta on seltsiv ja aktiivne laps.
Mina olen v2sinud ning tahaksin minna kuskile reisile, enne kui taas toole peab minema.
Kas oleks seda normaalne teha praegu v peaks j2rgmise aasta puhkust ootama? Muidu saaks abikaasa last aeda viia ja sealt tuua, aga kas lapsele ei oleks antud ajahetkel minust lahusolek (nt n2dal) liialt stressirohke?
Andke n6u, kes oskab
Sellises küsimuses on raske ühest nõuannet anda. Kui Teil on see kogemus, et laps on kiire kohaneja, siis võiks arvata et ta tuleb sellise eemalolekuga suhteliselt hästi toime. Väga oluline on siin just see, kuidas ta on Teie lahkumistele (kodus, lasteaias) varem reageerinud. Teie kirjast võib aru saada, et lapsega jääks koju isa. Nii et Teie äraminek, ei tähendaks lapsele kuskil uues kohas ja talle võõrama inimesega olemist. Seega saaks lapse päevareiim jätkuda üsna sarnaselt varasemale ja omas kodus.
Kui Te tunnete, et vajate puhkust siis on see oluline vajadus, mida ei saa tähelepanuta jätta.
See on väga tunnetuslik küsimus mis on pikk aeg ja mis lühike. Kui mitmeks päevaks puhkust, eemalolekut lapsest planeerida selle juures võiks arvestada lapse varasemat reaktsioonimustrit
Oma isikliku kogemust jagades kui poiss oli kahene siis avanes mul võimalus minna nädalaks puhkusereisile. Võtsin selle pakkumise suure kahtlusega vastu. Minu nädalane puhkus seisnes peamiselt pikas magamises, kuna laps oli sünnist saadik väga väikese ja heitliku unevajadusega. Laps sai ilma minuta koos isaga hästi toime see minu äraolek lähendas neid omavahel veelgi. Ise tajusin puhkust pisut liigagi pikana - puhkuse viimased päevad olid mulle suure igatsuse tõttu isegi rasked taluda. Lapsega taaskohtumine oli suur rõõm. Tundsin ennast pärast puhkust tõesti puhanuna ja mul oli oluliselt rohkem energiat mida jagus kõigile pereliikmetele.
