Olen olukorras, kus tundub nagu teaks, mis on lapsele parim, kuid samas ei oska midagi ette võtta.
Üle 10 aasta pikkune abielu läks katki. Päris värske lahkukolimise ja lapse jagamise (loe:kahe kodu vahet solgutamise) vili on segaduses ja stressis põnn. Aina tihemini räägib ta mulle, et lähme tagasi issi juurde. Ma ei oska talle olukorda selgitada muudmoodi, kui ei emme kodu on nüüd siin (koos uue elukaaslasega).
Laps on kaks korda kuus nädalavahetustel isa ja suuremate vendadega. Alles hiljuti asus ta uude lasteaeda. Seal talle meeldib ja peab end üleval ideaalselt.
Harjumatu keskkond ja mõistmatu rutiinimuutus on lapsele suur koorem. Jonnihood on mõistetavad ja valusad... Ta igatseb kodu, isa ja vendi...
Uue elukaaslasega on lapsel sõbralik suhe, siiani ühegi konfliktita. Nad tegutsevad koos jne
Enamus ta lelusid on isakodus veel. Tihti seal viibides pole ta ilmselt mõistnud, miks ta peab olema vahel mujal.
Kuidas teda aidata?
Kuidas leevendada nii väikse inimese valu?
Kuidas rääkida lapsega?
Kas ma alahindan tema arusaamisvõimet?
Jah, ka väikese inimese valu võib olla suur. Oma mure juures olete jaksanud siiski igati mõista poja jonnide põhjust. See ongi parim, mida teha saate - olla toeks, võimaldada pojale kontakte vendade ja isaga, säilitada ka ise eelmise perega soojad suhted ning seejuures püüda olla rahulik ja tasakaalus. Laps tunnetab sageli ka vanemate pingeid ja stressi, ning muutuste ajal vajab teda eriti turvatunnet.
Alati ei ole vaja karta ja vältida negatiivseid emotsioone, see, kui suure kahju nad tekitavad sõltub sellest, millise tähenduse me neile anname.
Lapsele on abiks see, et ta võib neid väljendada, kartmata vanemate pahameelt või seda, et kurbuse ja pettumuse väljendamine on lubamatu. Kui laps on veel väike, võib tunduda küll raske leida viis, kuidas talle toimuvat seletada ja kahelda, kas sellest abi on. Kui verbaalselt on vastastikku raske end mõistetavaks teha, siis on hea kui laps saab end väljendada mängu, joonistamise vm tegevuse kaudu ning seeläbi välja elada ja väljendada enda sees toimuvat. Julgustage teda erineval moel väljendama oma kurbust ja igatsust ning vajadusel pakkuge eakohaseid selgitusi toimunu kohta. Last jälgides, kuidas ta midagi teeb ja mängib, mida küsib, saate aimu lapses toimuvast. Kindlasti on hea kasutada aktiivset kuulamist. Saate aidata nii, et kui arvate, et poeg jonnid igatsusest, siis peegeldate tema tundeid (selle asemel, et tegeleda jonni hukkamõistuga, mõtete kõrvalejuhtimisega, lapse tunnete mittemärkamisega), nt. sa tunned puudust isaga koosolemisest, sul on kahju, et ei saa koos vendadaega olla jne. Samuti väljendage iseeennast: vahel olen ma olen kurb ja mures.... jne.
Peamine on ikka see, et anda lapsele korduvalt teada, et teie ise, isa ja vennad hoolivad temast, samuti uus elukaaslane ning teises kodus elamine ei ole kellegi süü, ega keelgi polnud halb, et nii läks.
Kiiret ja valutut kohanemist ning rõõmu üksteisest!
Olukord läheb aina hullemaks...
Laps on suures segaduses, nutab isa ja vendade järgi. Iga kahe nädala tagant nõutakse last nädalavahetuseks. Laps soovib muidugi minna ja on naastes kurb, jonnakas... Kontaktidest isa ja vendadega on saanud stressor.
Valus on nii tal kui mul.
Nii ei saa jätkuda.
Kus on lapse kodu?
Kuidas turvatunnet tekitada, kui kaks korda kuus see kaob?
Kuidas saaks lapsele parima selles olukorras?
Millise lastepsühholoogi poole pöörduda?
