Nüüd on siis minul mõistus otsas. Enam ei tea, kuidas oma lapsega hakkama saada. Tema käitumine teeb kohutavalt muret ja ei saa aru, mis lapsel viga on. Ainuke reageering asjadele, mis talle ei meeldi, on see, et hakkab meeletult kõva häälega röökima ja karjuma, sõna otseses mõttes. Just hetk tagasi oli situatsioon järgmine: käisime rannas, kõik oli tore. Rannast tulles olid kõhud tühjad aga kuna oli kiire (mehel üks kokkulepitud kohtumine ja ka kõht tühi) siis läksime ühest kiirtoidu kohast läbi ja seal oli ainult pizzat ja hamburgereid. Poja ütles, et tema tahab friikartuleid. Neid seal polnud ja kui ma talle seda ütlesin, hakkas ta kõva häälega röökima ja nutma. Pakkusin, et ehk sööb ka hamburgerit (varem on ta söönud) aga tema karjus vastu, et ei taha ja röökis nii, et kõik ümbrus kajas. Kuna aga meil oli tõsti kõht tühi, aega vähe, ostsime endale ikkagi hamburgerit. Siis ütles laps, et tema tahab ka. Kui pakkusin talle enda oma, et ostan endale uue, ei tahtnud ta seda ja röökis edasi. Lõpuks karjus, et tahab kodus süüa. Olin nõus, et tuleme koju ja siin teen talle süüa. Aga ta karjus ikka terve tee edasi, autos. Nüüd siis teen talle süüa ja ma ei oska kuidagi enam temaga rääkida, sest ta on ikka nii pahas tujus...
Kui aus olla, siis ei julge me temaga enam kuhugi seltskonda minna, sest selliseid hüsteeritsemisi ja röökimisi ja minu löömist võib juhtuda ükskõik mille peale, mis talle parasjagu ei meeldi...Teistest inimestest on kahju, kes tulevad puhkama ja tahavad rahus olla...Kas me peakski ainult kodus olema ja ei tohiks suhelda oma tuttavate ja sõpradega sest laps võib igal hetkel õhtu ära rikkuda? Ma tean, et ta pole südames paha aga kuidas ma teen talle selgeks, et niimoodi karjudes ei saagi ta seda, mida tahab? Olen täiesti nõutu. Me plaanime minna psühholoogi juurde kuid sinna on nii pikad järjekorrad, et aja võime alles kuu aja pärast saada. Kui mitte hiljem. Kuidas ma seni peaksin käituma? Olen tõsiselt mures ja nõutu...
Kas see tuli sellest kirjast välja? Enda arvates ei ole me küll andnud peale seda karjumist seda, mida ta tahab? Me ju ei sõitnud kuhugi teise kohta, et osta friikartuleid ja nälga ma teda ju ka jätta ei saanud, seega tulimegi koju ja tegin siin süüa.
Ma ei tagane oma "ei"st kui ma olen midagi keelanud (pidev magusa nõudmine nt) aga see tema reageering sellele on pigem see, mis muret teeb.
Sellises vanuses ei saa pidada kirjeldatud reaktsioonimustrit väga tavapäraseks. Selleks, et mõista lapse käitumist ja selle eesmärke, tausta võiks analüüsida
· Millised on lapse varasemad probleemilahendusoskused, mis puudutavad situatsioone mida ei saa muuta? Kas selline intensiivne leppimatus on iseloomustanud last väikelapse east peale või on see pigem hilisema tekkega probleem?
· Kas lapse elukorralduses on viimasel ajal muutusi toimunud?
· Kuidas laps suhtleb teiste täiskasvanutega, eakaaslastega?
Kindlasti võiksite abi saada psühholoogi külastustest. Ärge laske ennast heidutada juttudest, et järjekorrad on ülipikad. Kui elate mõnes suuremas linnas võib võimalike vastuvõtu kohti olla ka mitu. Helistage ja pange aeg kirja. Kahjuks ei ole kirjas viidet, kus Teie elukoht on, seega ei ole võimalik selles osas soovitusi jagada.
Olukorras, kus lapse käitumine segab oluliselt juba pere tavapäraseid toiminguid (külaskäigud jms), on oluline kiire asjakohane sekkumine. Probleem vajab nõuannete ja sekkumismeetodite soovitamiseks põhjalikumat analüüsi ja ka lapsega kohtumist.
Väga Tänan teie vastuse eest.
Teie küsimustele vastates - ta on olnud pisikesest peale olnud väga põikpäine, järjekindel ja kui ikka oma tahtmist ei saanud, andis sellest kõva häälega teada.
Tema elu on olnud keeruline ja loomulikult võivad kõik probleemid ollagi seotud. Tema isa läks meie juurest kaks aastat tagasi ära. Enne seda ngi laps palju meie tülisid ja eks seegi mõjus tema närvidele. Peale lahkuminekut on laps väga minu küljes kinni. Siiani. Ja minuga ta jonnib ja käitub nii pööraselt ka ainukesena. Sest kui ta on minu elukaaslasega (oleme koos elanud 10 kuud), siis pole mingeid probleeme. Samuti kui ta on oma vanaemadega või ükskõik kelle juures külas, kui mind ligidal pole...
See teeb mind nii õnnetuks ja ma ei oska enam mitte midagi teha. Kui temaga püüan rääkida, paneb ta kõrvad kinni. Tema tunnete peegeldamine ongi viinud vaid niikaugele, et ta vastab, et jah, on küll kuri aga sellega see lõppeb, sest ta lihtsalt kõnnib minema.
Suur probleem on söömisega. Külas pirtsutab peaaegu alati, kodus sööb ainult paljaid makarone, spagette, pelmeene. Olen piiranud magusa söömist, aga ka see ei aita. Ta lihtsalt ei söö.
Psühholoogile aega panna saan homme ja me elame Tartus. Olen kuulnud Reet Montonenist, teda on soovitatud...
Ma loodan, et saame kiiresti kellegi abi ja saame kõik kolmekesi nendest muredest jagu sest mul on kahju temast, kui teda seltskonnas teised lapsed kutsuvad jonnipunniks, sest ta ei taha hetkegi minuta olla ja kui midagi soovib, siis vinguva hääletooniga ja kui kohe ei saa, hakkab nutma. ( Seda teevad ka täiskasvanud, ka mu oma mees, nimetab teda pidevalt jonnipunniks ja see teeb mind kurvaks. Olen mehele püüdnud selgitada, et selline osatamine ei tee asja paremaks aga ta ei saa aru sellest...
Oeh, ma olen nii väsinud. Loodan, et saame ruttu abi...
Reet Montonen on suurte praktiliste kogemustega lastepsühholoog. Ta saavutab kiirelt kontakti lastega ja on heaks toeks ja nõuannete jagajaks lapsevanemale. Minu teadmiste kohaselt võtab Reet Montonen vastu Tartu Psühhiaatriakliinikus ja Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskuses. Kui te soovite minna Psühhiaatriakliinikusse vastuvõtule, peate enne panema aja lastepsüühiaatri juurde, kes annab suunamise psühholoogi juurde.
Nõustamis- ja Kriisiabikeskuses on vastuvõtt tasuline, lähemat infot saate http://www.tnk.tartu.ee. Seal pole saatekirja vaja.
Teie kirjast tuli juba pärs palju lisainformatsiooni, mis aitab lapses toimuvat paremini mõista. See on justkui segipaisatud puzzle. Kuna ka Teil endal on olnud selles olukorras raske, siis on üksinda selle puzzle kokkupanemine Teile praegusel hetkel pisut ülejõu käiv. Loodan südamest, et saate vajaliku abi enda ja lapse aitamiseks.
Kuna saime psühhiaatrile aja alles 17.septembriks, olen endiselt kohutavas segaduses ja tunnen, et siin end kirjalikult väljendades saan leevendust...
Olukord on ikka endine. Selle erinevusega, et mina olen ka juba totaalne närvipundar, mõnikord vihastan ja karjatan talle vastu ja järgmine hetk kui aru saan, mida tegin, on nii kahju ja ma palun temalt vabandust ja ütlen, et emme ei tahtnud niimoodi endast välja minna...
Elukaaslasega võtsime vastu otsuse, et ei lähe lapsega enam suurtele üritustele. Sest ma ei enam ei julge, väga piinlik on. Viimati sains seda tunda Saku Suverullil, kuhu ta eelnevalt väga minna tahtis, mis aga lõpuks täielikuks õuduseks kujunes...
Tulemas on minu firma suvepäevad, kuhu minnakse peredega aga ka sinna ei julge me minna, sest ma juba aiman ette, et ta võib seal ja mu olemise põrguks teha...Ma usun, et olen ise kusagil suure vea teinud, talle ehk liiga palju järele andnud aga ma ei oska seda enam peatada ega muuta...Kõige selle juures on mul vahel tunne, et tahaks end kuhugi lukustada ja üksi olla...Sest laps ei taha ilma minuta enam mittemidagi teha, isegi hommikul lasteaeda pean AINULT mina viima. Kuna aga minu töö algab hiljem ja mul pole autit, pakkus elukaaslane välja, et tema võib last hommikuti lasteaeda viia ja siis ta jõuaks ise ka õigel ajal tööle, laps hakkas sellepeale kohe nutma ja ütles, et tahab minuga minna. Ma ütlesin, et siis me peame pika maa jalgsi kõdima ja ka seda olen ma juba kogenud, kuidas ta terve tee röökinu on, enam ei taha.
Lõppes see sellega, et mina siis tulen ka tund aega varem tööle.
Ma kardan ka seda, et ühel päeval me mehega selle asja pärast riidu läheme. Ta ema, kes on psühholoogiat õppinud, hoiatas teda, et sellise lapsega läheb ja on juba praegu väga raskeks, temaga on palju tööd ja nõustaja juures käimist. Mees küll arvas, et ta teeb kaasa ja aitab mind. Aga siiski olen ma sisimas ka selleks valmis, et võin oma lapsega jälle üksi jääda....
Endiselt suures ahastuses,
Kiku
Kirjutasin ka siia,sest probleem on umbes sama,ainult,
et 6 aastase tütrekesega.Kasvatan teda üksi,isa küll
külastab meid ja toetab materiaalselt, aga põhiliselt oleme
ikka kahekesi.Seltskonnas on ka probleeme,sest ta küll
ei karju,aga segab kogu aeg teiste jutule vahele,hüppab,
ronib igale poole ja muutub oma üliaktiivsusega lõpuks
teistele külalistele koormavaks.Maal vanaema juures
on ta armukade teiste laste ( minu õelaste peale) ja siis
on küll jonnimist,hüsteeritsemist.Samas olen täheldanud,
paaril viimasel päeval,kui olen enda käitumikst üritanud
kontrollida,s.t. ei hakka tema peale karjuma,vaid üritan
asju rahulikult selgitada,siis on tütreke ka palju paremini
käitunud,aitab mind vabatahtlikult kodutöödes ja ei
jonni. Nii,et minu nõuanne.Proovi siiski rahulikuks jääda
(tean,et see on vahel oi-oi kui raske) ja lapsele oma
käskusid,keelde põhjendada.Samas ka 6 aastane tahab
vahel lihtsalt hellust ja süllevõtmist,temaga tegelemist
ja rääkimist-kuulamist. Jõudu Sulle edaspidiseks....
Aitäh heade soovide eest!
Kuid mis oleks ikkagi õigem käitumine - kas ollagi kodus ja loobuda igasugustest pereüritustest või siis võtta see risk ja minna...Ma olengi ise juba ette hirmul ja eks ta tunneb ka seda ebakindlust aga ehk ma püüan temaga rääkida rahulikult...laupäevani on veel aega ja ilusa ilmaga oleks ju tore looduses olla ja puhata...kui see on muidugi puhkus...oeh..
( Seda teevad ka täiskasvanud, ka mu oma mees, nimetab teda pidevalt jonnipunniks ja see teeb mind kurvaks. Olen mehele püüdnud selgitada, et selline osatamine ei tee asja paremaks aga ta ei saa aru sellest...