Meie poeg saab augustis neljaseks. Tema iseloom ja käitumine teeb mulle aga tõsiselt muret.
1. Ta kardab kõike uut ja ei ole nõus midagi proovima. Olgu see siis uus toit, millegi uue joonistamine, mingi laulu laulmine või tähe õppimine. Keeldumine on täielik ja kompromissitu, ei aita julgustamine ega tõrelemine. Mis kõige hullem, ka keegi teine ei tohi mingit laulukest jorutada ega mingit torulorujuttu veeretada.
2. Laps hakkab "lambist" nutma ja jonnima ning seda kuni hüsteeriani. Kui küsida, mis tal on viga või kas kusagilt valutab või mis talle muret teeb, on vastus ühene - mul pole midagi viga. Samas on näha, et miski teda häirib ja tema rõõmus olek on kunstlik ja sügaval sisimas on väljarääkimata mured. Meil on peres küll ka 3-kuune imik, kelle sünd kindlasti mingit mõju avaldas, aga nutuhood algasid juba varem. On see tähelepanunõue - siis jooksevad ju vanemad kohale? Samas on neid nutte juba nii palju ja nii tühistel põhjustel, et sageli tuleb lohutamisest riid. Ei saa ju kaua taluda seda, et multifilmi lõppemine või pükste ise jalgapanemise nõue kutsub esile kõvera näo ja nutu.
3. Meie poiss ei ole lasteaialaps ja mõlemad vanemad töötavad kodus, seega ei ole tal ei tähelepanupuudust ega lasteaiastressi. Või on tal aeg iseseisvuda? Samas on tema kõne areng siiani pisut maha jäänud ja motoorika kohmakas. Ehk viitavad need arengu iseärasused mingile häirele? samas on ta väga empaatiline ja meenutab vägagi väikest Monki (mis muidugi taas murelikuks teeb). Kuidas seletada totaalset keeldumist paljajalu murule astumast, päikesekreemi määrimast, kraadiklaasi kaenla alla panemast või varbaküüsi lõikamast (sõrmeküüntega on kõik ok).
Lisaks on talle raske selgeks teha, et vanemate vestlust ei segata kogu aeg, telefonikõne ajal ei nõuta valjuhäälselt tähelepanu ja et ei tähendab ei. Praegu on nii, et rahulikult ja kindlalt öeldud keeld ei leia ennem kinnitust, kui tuleb häält tõsta. Mis omakorda siis päädib ilmselt sellega, et laps tajub seda pideva pahandamisega.
Kas on tegemist äkki ka mingi ealise iseärasusega? Tegelikult konsulteeriks heameelega mõne lastepsühholoogiga, enne kui lapse närvikava või tore iseloom lõplikult tuksi keeratakse.
Olen vahepeal tutvunud põhjalikumalt viimaste aastate lastekasvatuse ühe ideoloogi, Thomas Gordoni, kohta kirjutatuga.
Kurvaks teeb see, et tasapisi on meil üle parda heidetud traditsioonilised suhtumised. Esivanemate elutarkus, mis põhines pikaajalisel laste jälgimisel, vaatamisel, milliseks kujuneb üht- ja teistmoodi kasvanute edasine elukäik, millised iseloomuomadused võimenduvad jne.
Samas tundub, et gordoni kasvatusmeetodite soovitajatel
on kas väga väikesed lapsed või on neid vähe. Seetõttu on kogemus, mis lõppkokkuvõttes tõestab või lükkab ümber ühe teooria, väikene.
Peale süvenenumat tutvumist väidan veelgi kindlamalt, et väikeste laste puhul selline kasvatusmeetod ei anna soovitud tulemust. Lapsed lihtsalt hellitatakse ära.
Ajaloostki on teada rida teooriaid, mis ellurakendamisel osutusid utoopilisteks.
Last saab ära hellitada juba imikuna, juba esimeste kuude jooksul.
Gordoni meetodite pooldajate peamine argument on lapse loovus ja andekus. Kuid loovus ja andekus on väärtuslikud koos hea iseloomuga (= sisuliselt emotsionaalne intelligentsus). Egoistlik, kangekaelne, sageli ka seetõttu tujukas täiskasvanu on õnnetuseks kõigile, kes temaga lävivad. Ta võib olla nii andekas ja loov kui võimalik. Pealegi saab lapsevanem teatud tingimusi luues tagada lapsele andekust ja loovust arendava keskkonna.
Ärahellitatudd lapsed muutuvad "rasketeks" eriti uue õe või venna peressetoomise järel.
Igal juhul on esimesed viis aastat veel võimalik korrigeerida lapse iseloomu.
Gordon avalikustas oma teooria 1962 aastal, st 45 aastat tagasi. Aega läks, aga lõpuks ometi inimesed on õppust võtnud. Mina sooviksin, et mind oleks kasvatatud selle raamatu järgi ja ma usun, et ma oleks parem inimene olnud, kui ma praegu olen( Spocki kasvandik).
60-ndad oli just see aeg, millal hakkasid levima vabakasvatuse ideed. Tegelikult on see liialdus, nagu oleksid kõik inimesed "õppust võtnud". Vabakasvatus levis peamiselt luterliku kultuuritaustaga maades, see on Põhja-Euroopas ja osaliselt USA-s. Ka nendes maades, kus vabakasvatus (st. ka Gordonit), on olnud üle kolmekümne aasta, on üha rohkem neid, kes protsessi jälgides on hakanud selles kahtlema.
Närvilised lapsed ja pöörased teismelised on meilgi nähtud "Lapsehoidja" ja "Supernanny" saadete põhjal.
Lapsena kodust kaasasaadud iseloom on nagu lõim, millele kootakse kangas, meie elu muster. Ja nagu üks gordoniteemaline intervjuu lõppes- kõik taandub sellele, mis toimub meie hinges.
prrr... ma lootsin siit foorumist pisut adekvaatsemaid vastuseid, aga mitte kasvatusgurude pimesi järgijate vaidlust. Sageli vastavad siin spetsialistid, aga minu postitus sattus küll nüüd mingi püha brigitta rünnaku alla. oh seda püha lihtsameelsust, avalikku foorumisse tõsise murega ronida.
Teile teeb muret vanema lapse käitumine ja iseloom.
Laps ei oska sageli vastata küsimusele, mis sul on või miks sa seda või teist teed? Ta ei oska ennast, oma käitumist ja tundeid analüüsida. Küsimuste asemel proovige lapsele peegeldada tema tundeid. Sa oled väga õnnetu/kurb Sa ei taha praegu üldse neid pükse jalga panna . Tunnete peegeldamine aitab lapsel endas toimuvast paremini aru saada, samuti oma tunnetega paremini toime tulla ning alandab emotsionaalset temperatuuri. Kirjutate, et lapse nutt läheb vahel isegi hüsteeriani. Just aktiivne kuulamine ja ise rahulikuks jäämine aitab sellega toime tulla. Küsimused ja ka lohutamine (ei ole ju hullu, küll läheb üle jne) või tõrelemine võivad seevastu hoopis tõsta emotsionaalset temperatuuri.
Kindlasti on paljudele vanematele tuttav tunne, kui raske on vahel lapsele selgeks teha, et vanemate vestlust ei segata kogu aeg, telefonikõne ajal ei nõuta valjuhäälselt tähelepanu ja et ei tähendab ei. No kaua võib! Loomulikult laps vajab kindlaid piire, kuidas neid seada.
Sageli takerdume keelamisse. Ära tee, ma räägin praegu telefoniga, ära sega see valab tihti veelgi õli tulle ja tulemuseks on ärritunud lapsevanem, nuttev laps ja kõigi rikutud tuju. Kui on võimalik, siis võtke hetk aega ja öelge Sa tahad minuga väga praegu rääkida . Mul on üks tähtis kõne praegu pooleli. Ma lõpetan selle kõne ära ja siis kohe kuulan sind. Lihtsam on võtta hetk aega ja selgitada lapsele olukorda, kui kulutada aega pahandamisele. Samuti on siinkohal abiks kehtestav mina-sõnum, mis koosneb 3 osast: lapse käitumise hinnanguvaba kirjeldus (s.t. mida laps teeb või ütleb, s.t. see, mida mina saan silmadega näha või kuulda), selle käitumise n-ö käegakatsutav mõju mulle (minu aeg, raha või energia) ja minu tunded selle mõju suhtes. Oluline, et laps saaks aru, milline mõju on tema käitumisel teile. Nii õpib laps arvestama teiste vajadustega.
Hirm ja kartlikus uute asjade ees võib olla seotud paljude asjadega. Ka siinkohal soovitan kasutada aktiivset kuulamist ja peegeldamist, see aitab jõuda probleemidele lähemale. Oluline, et lapse hirm saaks lahti põimitud ja lapse turvatunne tagatud. Sa kardad murule astuda Ahaa sulle ei meeldi kuidas see torgib palja jala all . Kui sul kingad jalas on, siis sa seda ei karda . Kuulamine võib kujuneda pikemaks protsessiks. Vanemana tuleb selle jaoks varuda aega. Siitkohalt on võimalik liikuda ka probleemi lahendamise suunas. Selles vanuses laste puhul aitab hirmudega hakkama saada ka mänguline ja loominguline lähenemine. Tunnustage last tema igapäevastes tegevustes. See samuti annab turvalisuse tunde ja aitab enesekindluse kasvule kaasa.
Peres on nüüd ka väike tita, kes nõuab suure osa tähelepanust. Kirjutate oma kirjas, et võib-olla on ka see mõju avaldanud vanemale lapsele. Usun, et see kindlasti mängib see samuti rolli nii teie enda kui lapse jaoks. Nutt on tõesti üks võimalus, kuidas oma vanemate tähelepanu püüda. Samamoodi ka siinkohal ei tee seda laps teadlikult, vaid alateadlikult. Ta käitub oma tunded välja. Vanemale võib tunduda, et ta lihtsalt jonnib. Teil on nüüd vaja jagada oma tähelepanu kahe lapse vahel, tita vajab pidevat hoolt, lisaks saan aru teie kirjast, et teete ise ka tööd. See on imetlusväärne! Kindlasti tasub aga ka iseenda eest hoolitseda ja võtta enda jaoks aega. Oluline, et teil endal on võimalus ennast laadida. Kui ise jooksete tühjaks, ei ole jõudu ka teistele anda.
Kindlasti soovitan teil konsulteerida ka spetsialistiga. Kirja teel ei ole võimalik hoomata probleemi kogu ulatust. Kindlasti vajaksid uurimist teie mure seoses lapse arenguga ja samuti lapse tundlikkus. Tallinnas soovitan nt pöörduda Piret Visnapuu poole. Helistades perekeskusesse võime anda teile ka teiste spetsialistide kontakte, Sina ja Mina telefon 6816 570.
Nopin nüüd küll ühe asja tekstist välja, aga ka meil oli probleem varbaküünte lõikamisega. Tuli välja, et probleem oli kõdis - laps kartis lihtsalt kõdi. Nüüd selgitan enne, et emme teab, et hirmus kõdi on, aga pikad küüned teevad soki katki. Aitab ka see, kui lõikan neid näiteks multifilmi ajal ja kindlasti pean loendama, et 2 varvast veel või üks varvas veel.
