tahaksin ära põgeneda ning mitte kunagi enam tagasi tulla. Miks? Et mitte oma lastele rohkem traumat tekitada oma abitusega. Olen lastega (2,5-aastane ja 4-aastane)pidevalt üksi ning sellest väga väsinud. Lisaks kõigele panime nad hiljuti ühte tuppa magama ja see, mis õhtuti toimub on täieasti kohutav. Lapsed võiksid vabalt poole ööni üleval olla. Aga ma ei talu seda. Tahan, et nad jääksid kell 8 magama nagu enne ühte tuppa kolimist. Ja ma väljun endast täielikult, kui nad kella 22-ks pole uinumise nägugi. Kõigepealt said nad mõlemalt laksu tagumikule...kuid see ei mõiganud miskit. Siis tõstsin vanema lapse vannituppa ja ütlesin, et jääb sinna magama, kui aru ei saa, et tuleb vaikselt olla ja magama jääda. Pärast seda siis sai vaikus majja. Aga ma ei taha ju seda. Vihkan ennast sellisena, kuid sellel hetkel puudub igasugune kontroll. Kuidas ma peaksin käituma, kui nad õhtul sellist mürglit teevad? Kuidas ma saaksin nad normaalsel ajal magama? Palun aidake...olen täiesti depressioonis sellest juba.
Mul lapsed vanuses 2 kuni 6. Ma isegi ei ürita neid suvisel ajal enne kella kümmet voodisse saada. Talvel (pimedal ajal) on selleks kellaajaks aga üheksa. Kahene teeb ka veel lõunauinakut.
Kell 8 on ikka liigvara minu arvates. Proovi õhtune voodisseminek lükata tunni võrra edasi ja vaata, mis siis toimub.
Ma ei tea, kas see sind lohutab, aga minu lapsed teevad ka õhtusel ajal veel kõvasti tramburaid enne kui voodisse saavad. Mhh ... nagu päev otsa mööda õuet lipates ära ei väsikski.
Samuti käib kõva protest magamamineku vastu (ajab närvi küll, tõesti) aga eks tuleb see ära kannatada. Ma olen vahel lubanud neil voodis veel juttu ajada omavahel - seda aga eeldusel, et kõik on oma koha peal ja mööda tuba enam ei kõnnita. Reeglina nad siiski uinuvad pea kohe kui on voodisse saanud.
Kui ma nüüd mõtlen, et kui ma tahaks neid kell kaheksa juba voodi saada, siis peaksin ma vist ka nendega sõda kella kümmneni
...saan aru, aga kui nad veel eraldi tubades magasid, siis läksid nad igal õhtul kell 8 voodisse ja uinusid 10-15 minutiga. Mingit protesti polnud. Praegugi....lähevad voodisse rõõmuga, kuid voodis on nii meeletult põnev kahekesi poole ööni lollitada. No vaatab, lükkan täna magamamineku hilisemaks.
Nad ju saavad iga päevaga vanemaks. Unevajadus ei ole enam nii suur. Ja otse loomulikult on koos põnev. Kui ema on rahulik, siis on ka lapsed rahulikud. Kirjutad, et oled omadega väga läbi - siis tegelegi sellega (iseendaga). Pöördu perearsti, psühholoogi vmt poole. Püüa leida sobivat lõõgastust, liigu värskes õhus jne. jne. jne.
Hea ema. Kirjutate murest seoses magamaminekuga. Lapsed ööbivad nüüd ühes toas ja õhtune uinumine on muutunud teie peres suureks probleemiks. Olete ise väsinud ja kurnatud. Soovite oma lastele parimat.
Tõesti nagu ka ise kirjutate kahekesi on ju meeletult põnev voodis olla ja uni sageli kui pühitud. Igasugu huvitavaid mänge saab ju mängida, kasvõi üksteist kõdistada. Mida selles olukorras teha? Kui lapsed alles hiljuti hakkasid ühes toas magama, siis kindlasti on siinkohal ka harjumisega seotud. Ühine tuba on uus ja huvitav mäng.
Kirjutasite, et olete proovinud kasutada ka laksu ja vannituppa saatmist. Tunnete iseennast selle pärast pahasti ja te ei taha nii jätkata. Tõesti vahel on tunne, et mõistus on otsas ja enam ei oska mitte midagi ette võtta. Te ei ole halb lapsevanem. Füüsiline karistamine ja hirmu tekitamine on siiski lühiajaliselt toimivad lahendused. Leian, et laps ei peaks oma vanemat mitte kartma, vaid austama ja mõistma. Tõhusam on anda oma vajadustest teada läbi mina-sõnumite. Lapsed vajavad piire. Küsimus on see, kuidas neid piire seatakse. Mina-sõnumite kohta saate lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".
Ühinen ka eelpoolkirjutajatega, et suvel on valget aega pikalt ja endalgi on vahel raske uinuda. Vanusega muutub ka unevajadus. Tõesti kaaluda tasub magamamisaja nihutamist natuke hilisemale ja proovida kuidas see toimib.
Ka magamineku traditsiooni või n-ö rutiini sisseseadmine võib-olla abiks. Leppige lastega kokku nt rahulik tund enne magamaminekut, kus te (või abikaasa) näiteks loete neile raamatut, mängivad rahulikult omaette vmt. Lapsed seavad end ka n-ö magamineku lainele.
Millised on aga teie vajadused? Kirjutate et te ei soovi, et lapsed on õhtul kauem üleval. Mulle tundub (parandage, kui ma eksin), et õhtune aeg on n-ö teie isiklik aeg, mil saate puhata. Olete pidevalt lastega üksi ja taastumisaega jääb väheseks. Seetõttu on iga minut kullahinnaga. Isiklik ja üksiolemise aeg on väga vajalik! Kui tass tühjaks jookseb, ei ole ka jaksu lastele ja perele anda ja nende jaoks olemas olla. Raske on sellises olukorras rahulikuks jääda, ka enesesüüdistused on kerged tulema. Vajate hädasti ise laadimist. Püüdke võtta endale aega, organiseerige nädalas mingil hetkel lapsehoidja, nii et saate natukeseks välja minna, tegeleda mõne harrastusega, sõbrannadega kokku saada vmt. Kui teie vajadused jäävad pikka aega rahuldamata, siis tekib stress, see vähendab sallivust ja ärritute ise kergelt.
Andke perele teada oma vajadustest ja hoolitsege iseenda eest!
