Tahaksin lihtsalt teada mõne asjatundja nõuannet, et milline nö lapsejaotus oleks kõige mõistlikum ja parim lapse seisukohast, kui vanemad elavadlahus?
Laps on 6 a poiss. Ta on imikust saadik olnud enamuse ajast minuga, isa on olnud tihti ära pikki perioode järjest ja ma ei tea kas selle tõttu aga laps on olnud algusest peale minu küles kinni, kui nii võib öelda. Ma tunnen temaga väga eriliselt tugevat sidet.
Kaks a tagasi läksime mehega lahku. Sellest ajast peale on isa võtnud lapse enda juurde kuidas tal võimalus on. Päris algul oli isa pikka aega ära eestist ära ja lapsega suhtlesid nad korra nädalas telefonitsi kuigi poja eriti ei tahtnud temaga kunagi rääkida. Ta ei räägi minuga ka telefonis, kui ta ise juures nt on, aga ma saan sellest aru.
Hetkel on asjad nii, et isa võtab ta vahel näalavahetusteks, vahel pikemaks (suviti), nt kaks ndlt korraga, siis nad jälle kuu aega ei näe jne...Enamasti mulle tundub, et isa võtab seda, kui lapse hpidmist aga mina tahaks, et nede suhteks püsiks ja laps ei unustaks oma isa...Samas pole ma kindel, kas nii pikad eemalolekud järjest ja siis kohe pikalt koos on õige. Mõtlen just psühholoogilisest küljest, kuidas see oleks õigem?
Raske on öelda, mis on hea ja mis ei ole, sest inimesed ja olukorrad on alati kordumatud. Kõige lihtsam vastus oleks, et lapsele parim on see, kui isa ja ema on koos. Nii vastaks sellele küsimusele enamik lapsi, kelle vanemad on lahus. Ma ei tea, mis ajendas teid seda kirja kirjutama? Kas olete märganud muutusi oma lapse käitumises ja olekus, kui ta tuleb isa juurest? Siit ei saa vihjeid sellele, kuidas need kohtumised mõjunud on. Lihtne vastus oleks, et kui kõik osapooled (Teie, lapse isa ja laps ise) on rahul, siis jätkake samas vaimus. Kui arvate, et laps ei ole olukorraga rahul, siis rääkige temaga. Küsige lapselt, kas ta tahaks tihemini isa juures käia, olla seal pikemalt või lühemalt? Teie 6 aastane oskab oma soove ja ka vastumeelsust väljendada küll. Rääkige talle oma soovidest ja tunnetest, et tahate, et ta saaks isaga piisavalt suhelda ja et teile on tähtis, et ta oleks siiski nii õnnelik kui võimalik. Pole paremat otsustajat, mis on hea ja mis ei ole, kui teie laps ise. Usaldage teda.
Sain nüüd ise vastuse oma küsimusele, ma arvan. Laps oli mu juurest kolm nädalat eemal. Kaks mädalat isaga ja 1 nädal minu vanaema ja tädiga maal. Seal oli ka mu vennatütar, kes on mu pojaga ühe vanune, nii et tal oli keegi, kellega mängida.
Kui ma pojale järgi läksin ja ta koju tõin, oli ta nii kohutavalt jonni pilgeni täis ja lasi selle kõik siis kodus välja. Püüan teda mõista, sest tean, et ta jonnib ainult minuga, laseb auru minu pihta välja...
Mõned päevad hiljem läksime kahekesi pojaga tagasi mu vanaema juurde, teist last seal enam polnud ja lapsel oli igav. Ta rippus koguaeg mu küljes, oli koguaeg pahur ja pahas tujus, kõigele vastas eitavalt...Ma oli hämmingus, et mida siis nüüd teha. Ei söönud eriti midagi, karjus vaarikametsas, et ta ei leia vaarikaid kuigi ei otsinudki...koguaeg nõudis, et ostaksin talle magusat jne, jne. Tädi muidugi koguaeg osatas, kui halb laps ta on ja et tal on minust kahju. Et kui poja nendega ainult oli, polnud kunagi sellist jonnimist. Viimasel öösel ärkas poja üles ja kaebas peavalu ja ütles, et tal on paha olla, magas kogu öö väga halvasti. Tädi magas meiega samas toas ja oli väga ärritunud sellest, õiendas lapsega ja oli väga kuri. See viis lõpuks minu ka endast välja, olin väga kurb ja nutt tuli peale..
Järgmisel päeval püüdsin aru saada, mis lapsel viga on, miks ta on nii pahur ja õnnetu ja kellegagi rääkida ei taha. Kasutasin siis siin soovitatud peegeldamist aga see ei andnud tulemust, enne sai temal kannatus otsa ja ta jalutas pidevalt minema. Võibolla ma ei oska seda õieti kasutada. Valisin küll sobiva aja ja saime omaette olla. Ometi vastas ta ainult jaatavalt, kui ütlesin, et ta on pahane ja kuri, et ta on emme peale kuri.
Tädi ütles mul, et ma olen lasknud lapsel üle pea kasvada ja ta istub mulle pähe. Ma tunnen seda ise ka juba, kõike pean ütlema 10 korda, paljusid minu nõudmisi ta eirab, ei tee, ei taha, ei saa! Enamus sööke ta ei söö, lihtsalt ei taha ja ei maitse ja kõik. Ja ma olen jõuetu,. Ju ta näeb seda ja oskab seda ära kasutada? Ma ei arva iial, et ta on halb ja tahab mulle halba. ükski laps pole seda. Ma saan aru, et ta ei oska end teisiti väljendada, oma pahameelt. Aga kuidas jõuda selle põhjuseni? Kas ainult proffesionaalse abiga saan ma temast aru? Olen nii väsinud....:S
Tõesti lapsed on oma emaga sageli kõige tundlikumad - tujukus, pisarad, oskamatus ise asju teha (kuigi muidu saab alati hakkama), jne. Kirjutate ka oma kirjas, et olete seda täheldanud, et laps laseb teie juuresolekul n-ö auru välja. Seda ta tõesti ka teeb. Külas ei ole probleeme, küll aga siis kui teie juures olete. Samuti katsetavad lapsed vanemate piire, mis on lubatud ja mis mitte.
Te kirjutasite oma esimeses kirjas, et tunnete lapsega eriliselt tugevat sidet. Laps oli viimati pikalt teie juurest ära. Kaks nädalat isaga ja nädal vanaema juures maal. Kindlasti avaldas see nii teile kui lapsele mõju. Siia on segatud igatsus, rõõm, kurbus lahusoleku pärast, erinevad keskkonnad, inimesed jpm. Võtke aega lapsega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks.
Kirjutasite, et püüdsite ühes olukorras peegeldada lapsele tema tundeid, kuid see ei õnnestunud. Minu arust õnnestus peegeldamine teil suurepäraselt. Peegeldasite lapsele, et ta on emme peale pahane ja kuri. Laps vastas jaatavalt. Te mõistsite, mis lapse sees toimus ja sõnastasite selle. Peegeldamine võib tõesti vahel olla pikk protsess, vahel koorub sealt alt välja mõni sügavam probleem, vahel mitte. Laste puhul on peegeldamine väga vajalik selleks, et ta õpiks oma tundeid ära tundma ja neid sõnastama. Samavõrd oluline on tunne, et mind mõistetakse, mitte ei mõisteta hukka. Väga sageli keelatakse lastel negatiivsed tunded ära "See ei ole ilus olla emme peale pahane jne"... Sellisel juhul hakkab laps oma tundeid maha suruma ja need võivad väljenduda hoopis muul kujul. Seda olulisem on peegeldamine, ka tugevate negatiivsete tunnete. Seda te ka suurepäraselt tegite.
Antud olukorra tegi teie jaoks raskeks ka tädi juuresolek ja tema kommentaarid antud olukorrale, lapsele ja teile. Muidugi on sellised märkused väga häirivad. Teil on siinkohal lihtsalt valik end tädi suhtes kehtestada, püüda talle selgitada olukorda või ignoreerida tema kommentaare ning kindlasti on valikuid veel. Inimestel on erinevad, samuti nende arusaamad ja teie omad ei pea ühtima tädi omadega. Oluline, et lähtute iseendast ja oma lapsest.
Kirjutate, et tunnete kohati laps teeb n-ö mis tahab. Nagu ka ise mainite, kindlasti laps tajub seda, et tunnete end jõuetuna. Ta katsetab piiridega. Sageli on n-ö pahanduste tegemine püüd saada tähelepanu või püüd oma tunnetega toime tulla. Vanemana on oluline kehtestada piire (need annavad lapsele turvalisuse), samavõrd ka last kuulata ja talle toeks olla iseendaga toimetulekuks. Kehtestage end läbi mina-sõnumite kirjeldage hinnanguvabalt lapse käitumist, mis teid häirib, tema käitumise käegakatsutavat mõju ja oma tunnet. Võite lugeda selle kohta nt Th. Gordoni raamatut "Tark lapsevanem" või "Millist last tahate teie?". Kirjandussoovitusi leiate ka sinamina kodulehe lugemisnurgast. Samuti soovitan teil osaleda lapsevanemate koolitusel Gordoni Perekool. Kindlasti saate oskuste rakendamisel enda jaoks tuge. Loomulikult võite konsulteerida ka lastepsühholoogiga. Vajate ka ise tuge ja mõistmist!
