Tere.
Mul on kodus kasvamas 2 a 3 k kaksikud tüdrukud. Nad on hästi arenenud ja arukad, räägivad 3-4-5 sõnaliste lausetega. Välimuselt on küll hirmus sarnased, aga iseloomud täiesti erinevad. Üks tüdruk selline väljaspool kodu hirmus arglik ja võõrastav memmekas, aga kodus jube jonnipurikas ja mis peamine - agressiivne. St ta lööb, tutistab, tõukab ja hammustab pidevalt oma õde. Õde tal selline väljaspool kodu pisut julgem ja tragim (aga ka arake), aga kodus saab kogu aeg vastu päid ja jalgu. Vastu ta kunagi ei löö, jookseb minu sülle nutma. Ma lihtsalt ei tea enam ,mida tegema pean. Füüsilist karistust ma ei poolda, pole kunagi neid löönud ja ka ei kavatse. Kust siis võtab see laps sellist eeskuju? Ma muudkui räägin ja räägin ja räägin, et nii ei tohi. Õde saab haiget. Puhume koos haigele kohale peale ja räägime veel sellest. Kui keelan ja kurjustan, siis ta naerab ja "libiseb" mu käte vahelt välja. Peamiselt juhtuvad sellised asjad siis, kui ta tahab mõnda mänguasja vms, vahel niisamagi tõukab möödaminnes. Ma tunnen,et ei suuda temaga saavutada sellist kontakti nagu teise lapsega. Teisega on lihtne - pahandust ta eriti ei tee, on selline armsake -musitab ja kallistab ja tema korrale kutsumiseks piisab väga tõsise häälega ütlemisest. Lööja laps aga keerulisema karakteriga. Süles istub küll, aga musitada sageli ei lase, keerab pea ära, kuigi on näha, et ta tahaks küll, eriti siis, kui teise lapsega musitan ja kallistan. Samas ma tunne, et tema lähedusevajadus on vahest ehk suuremgi, kui teisel lapsel, aga ta kuidagi ei lase mind lähedale. Löömine on mõnevõrra vähenenud ilmselt seoses kõne arenguga. Seletan kogu aeg, et kui midagi tahad, siis küsi ilusti, aga see vist läheb meelest. Oskab ehk keegi soovitada mõnda head strateegiat, kuidas saavutada rahu kodus? Sellest lõputust kisast olen ma juba väga väsinud. Sügisel ees ka lasteaeda minek. Ma arvan, et võõraid lapsi ta lüüa ei julge, sest nad mõlemad kardavad teisi lapsi,. Isegi päevahoius ei mängi nad kunagi teistega, vaid alalti omavahel.
Üks probleem on meil veel. See siis seoses magamisega. u pool aastat on nad ilusti uinunud ja maganud oma voodites, aga viimasel ajal on see "raskem " laps (ei taha silte kleepida, aga kuidagi pean neid siin eristama) hakanud meie suurde voodisse trügima. Lubasime tal uinuda meie voodis ja ööseks tõstame enda voodisse tagasi. Nüüd juba mitu ööd tahab ta keset ööd meie voodisse tulla, aga sinna me kolmekesi hästi ära ei mahu. Ööuni on siis kõigil häiritud. alguses aitas rääkimine, et issil-emmel vaja puhata, et issi jaksaks tööl olla ja mina temaga homme mängida, nüüd ei aita enam ka see. Ta röögib end kasvõi hingetuks. Ainult ei taha ja ei taha. Sellega seotud ka hirm,et ta arvab, et tal on voodis kärbes, vähemalt ta väidab nii. Ja kärbseid kardab ta tohutult. Me küll koos vaatasime,et seal ei ole kedagi, aga ka sellest pole enam kasu. Ma ei taha, et ta hakkab igal ööl meie und häirima ning arvan, et kui me teda öösel kogu aeg oma voodisse lubame, siis ta ilmselt ei koligi enam oma voodisse tagasi, nii et oleme alguses tagasi, kus nad meie voodis terve öö magasid. Kuidas seda olukorda lahendada, ma ei tea. Tema pärast olen ma pidevalt mures olnud, sest tal on sageli kehv tuju, niisama naermas teda sageli ei näe. Nagu oleks õnnetu, aga aru ei saa, mille pärast. Teine laps selline rõõmurull, niikui silmad lahti teeb, nägu särab peas. Võib-olla on mu mure ka põhjendamatu, sest ehk võrdlen neid liialt, ma ei tea.
Olete oma kirjas ise mitmed olulised võtmekohed välja toonud. Muidugi on raske, kui tegu kahe ühevanuse lapsega. See, et iga laps on erinev ja omaette isiksus, tuleb Teie loo puhul hästi ilmsiks.
Kirjutate, et murelapsega raskem kontakti saada. Näitest selgub, et ta protestib paljude asjade vastu, mis õele meeldivad. Justkui tahaks selgeks teha, et tema on tema. Oleks huvitav, kui sõna võtaksid ka teised kaksikute emad. Omalt poolt soovitan aga just kontaktiloomisele tähelepanu pöörata. Proovige leida viis, mis just sellele tütrele sobiks. Kui võimalik, püüdke leida võimalusi ka temaga kahekesi olemiseks ja koos teha just tema väljapakutud tegemisi.
Kui tahate, et laps hakkaks Teist aru saama ja muudaks oma käitumist, lõpetage tema võrdlemine õega, mitte ainult sõnades, vaid ka oma peas. Loobuge sildistamisest, etteheidetest jm psühholoogide keeles suhtlemistõketest, mis ei aita probleemi lahenemisele kaasa, kuid kahjustavad lapse enesehinnangut ja tekitavad trotsi.
Märgake olukordi, kus olete tütre käitumisega rahul ja tunnustage last. Ka siin annab tavapärasest kiitmisest paemaid tulemusi nn mina-sõnum. (Kirjeldate lapse käitumist, selle mõju ja oma tundeid. Nt: ....(lapse nimi), olen rõõmus, et andsid õele oma mänguasja. Või: Mul on heameel, et panid oma mänguasjad kiiresti kokku, mul on nüüd aega mängimiseks.)
Ma ei tea,kuidas Teiega, aga tihtipeale saavad kaksikud tagasisidet justkui kahepeale. Kindlasti on olukordi, kus pöördute mõlema poole, kuid peaks jälgima, et võimalikult palju saaks kumbki laps ka personaalse tagasiside osaliseks. Ei juhtu ju midagi hullu, kui kummalegi lapsele eraldi positiivne mina-sõnum öelda. Muidu jääbki õest eristumise võimaluseks vaid pahandadasaamine.
Olukordades, kus lapse käitumine Teile vastuvõetamatu on, ei aita rääkimine kuuendas astmes. Sellistes olukordades on vaja rääkida väheste sõnadega, kuid konkreetselt. Kasutades kehtestavat mina-sõnumit, ei olegi vaja last keelata, vaid laps mõistab ise, et edaspidi toimib teisiti. Kehtestavaks mina-sõnumiks sobib sama valem, mis positiivse mina-sõnumi puhul. Magamise näite puhul võiks see olla umbes selline: Kui sa tahad meie juures magada, on mul kitsas, ma ei saa magada ja olen hommikul väsinud ja pahur. Edasi tuleb ära kuulata laps ja tema vastuväidetest sõnastada lapse tunne. Kärbse puhul oleks see: Sul on hirm ja sa kardad üksi jääda.
Tunnete puhul ei aita mõistlik selgitamine, tunded on vaja ära kuulda ja sõnadesse panna, eriti just need, mis jäävad lapse sõnade ja käitumise sisse varju. Siis võiks otsida lahendusi, mis nii vanema kui lapse vajadusi rahuldaks.Lapsega võib nö kaasa mängida, kärbse püüdmiseks paberi üles panna, väikse tule põlema jätta vms. Hästi peaks aitama hellus ja muinasjutu rääkimine. Võiks kokku leppida mõned kindlad ajad, mil laps teie kaissu saab, nt. laupäeva hommikul või õhtul magama minne üheks tunniks. Kui päevaajal rohkem mõnusat koosolemist, väheneb ilmselt ka öine ringitraavimine.
Aktiivne kuulamine, s.t. lapse tunnete peegeldamine on omal kohal ka siis, kui märkate, et laps tujutu. Siin ei aita miks-küsimused, jälle lihtsalt sõnastage lapses olev tunne, mida tajute ning väljendage huvi. Sa paistad kurb. Mis juhtus?
Isegi, kui laps ei räägi, milles asi, pakkuge lähedust ja toetust talle vastuvõetaval viisil.
Olete märganud, et olukorrad, kus tütar õele haiget teeb, tulevad siis, kui neil tekib konflikt nt. sama mänguasja pärast vms. Olete ka märganud, et kõne areng on sellist käitumist vähendanud. Omaltpoolt saate aidata lastevahelisi konfliktide vahendada. S.t. et olete nagu tõlk nende kahe vahel, ei ole ühe poolt ega teise vastu, ei päästa ega veena kedagi, vaid sõnastate kummagi tunded ja vajadused, aidates neil niimoodi lahendusele jõuda. Pärast saate tunnustada.
See võiks olla umbes nii: Tüdrukud, mis lahti? Aa, sa tahtsid seda mänguasja, aga sina ei andnud, tahtsid ise sellega mängida... Ja sina said tigedaks ja lõid teda.... Ja sina oled õnnetu ja nutad, sest sul oli valus.... Ma puhun peale, puhume koos. Aga nüüd peame mõtlema, kuidas teinekord, kui sa tahad asja, millega õde mängib, nii teha, et keegi haiget ei saaks. Edasine sõltub sellest, kui palju lapsed räägivad. Kui nad räägivad ise, las pakuvad ise lahendusi (mõlemad!). Kui ei, proovige ise lahenusi välja käia( aga mitte nii, et tee nii, vaid pigem mis oleks, kui...). Lapsed peavad saama lehenduse leidmise protsessis ise osaleda.
Kui see kõik tundub segane, lugege Th. Gordoni "Tark lapsevanem". Ja veel kasulikum, kui saaksite minna Gordoni Perekooli. Kui Teie oskate maast madalast lastevahelisi konflikte vahendada, oskavad nemad kogu ülejäänud elu oma probleme lahendada.
Armastavat kannatlikkust!
Minul on kodus neljased kaksikud. Poisid.
Välimuselt sarnased - ja see on ka kõik, milles nad sarnased on. Iseloomud on aga täiesti erinevad.
Nagu Itilgi, on üks teisest veidi rohkem sissepoole elavam ja trostlikum. Ning kohati on temaga tõesti raske. Õnneks pole mul tekkinud seda, et võrdleksin neid omavahel, sest tegelikult on ju kummalgi omad head ja vead, nagu meil kõigil. Olen hakanud trotslikuma poisi tujusid võtma kui omaette väljakutseid, kui ühte osa minu elust. See ON tema iseloomujoon ja ei kao see tegelikult ju mitte kuhugi - õpime mõlemad, kuidas sellega hakkama saada.
Nt. kui meil on igaõhtune lastetoa koristamine, siis see rõõmsam kaksikutest ja vanem vend asuvad üldiselt alati koristama (no loomulikult on ka neil vahel torisemist, porisemist) , kuid too kangekaelne tihtipeale boikoteerib täielikult minu palveid. Kui uurin, et miks ometi, siis ta ütleb , et lihtsalt ei taha, ei tee ja et tema poolest võiks need mänguasjad üleüldse minema visata, siis ei pea neid ka enam koristama . Ükskord lubas isegi välja kolida ja minna sellisesse kohta elama, kus ei pea mitte kunagi koristama ... . Tookord kujunes sellest äärmiselt huvitav jututeema, kus mina uurisin, et kuhu ja kuidas ta siis läheb ja tema muudkui vastas ja põhjendas. Lõpuks oli terve pere sellest fantaasiast kaasa haaratud. Jutu lõpuks otsustas poja, et ta siiski ei taha ära kolida ja aitas vendadel rõõmsalt toa ära koristada.
Aga jätkates eelnenut - sellistel trotsihoogudel näen selgelt, et laps tegelikult tahab küll aitada, tunnustust teenida, tubli olla. Aga miski nagu sunnib teda erinev olema ja kui juba on alustatud mingi vastuseisuga, siis nagu mingi lapselik uhkus või trots ei luba enam oma olekust, sõnast taganeda. Kui nüüd teda halvustada, teistega võrrelda, on ta topelt õnnetu - esiteks iseendaga pahuksis ja lisax veel (omal kombel) teenimatult maha tehtud.
Sellistel puhkudel olen kasutanud nt. sellist viisi - Ütlen, et kuule, sa vist tõesti ei taha neid mänguasju siin kokku korjata. Ta ütleb, et ei taha jah (ise selline õnnetu olles ja riidlemist kartes). Siis küsin, et kas ta äkki ei taha hoopis tulla kööki ja emmet aidata sel ajal kui teisede poisid mänguasjad kokku korjavad. Kui te vaid näeksite kuidas poisi silmad särama löövad . Köögi põrand saab ülima hoolega puhtaks pühitud, takkajärgi koridorgi ning poiss jõuab isegi lastetuppa vendadele appi . Siin vist ilmnebki see, et tahetakse olla erinevad, omanäolised kuid mitte teistest halvemad. Eks tuleb lapsele alternatiive anda, et teistest erinev olles ikkagi tubli ja tunnustatud olla.
Mossitamise hooge tuleb ka päris tihti ette - mõlemal kaksikul tegelikult. Siis olen püüdnud ikka neid Gordoni õpetusi kasutada (koolis pole käinud aga raamat on läbitöötamisel). Ning kui tunnen, et ikka ei saa hakkama, no vahel saab mõistus otsa, siis lihtsalt lapse juurde kükakile ja suur, suur kalli. ALATI AITAB.
Nelja lapse emana on mul kodus tõeline iseloomude virr-varr. Selles orienteerumiseks peab olema tohutult tarkust, kannatust ja eelkõige mõistmist. Valmisolekut areneda koos lastega - neil on, mida meile õpetada.
Mu mees kunagi rääkis ühe hea sõbraga ja kurtis kui raske on lapsi kasvatada. Teate mis sõber vastas?
" Aga ära siis kasvata lapsi. ARMASTA NEID!"
Mõlemad pooled on olulised - armastamine ja kasvatamine. Armastamine on seotud hingetasandiga, kasvatamine mõistuses tekkivate seostega - mis on hea, mis halb. Et teha hiljem õigeid valikuid.
Ma ei ole siit foorumist veel kahjuks leidnud, et kuskil kirjas räägitakse armastuse Allikast. Kust tuleb see rahu, armastus ja tasakaal meisse ja meie lastesse?
Väga oluline on oma lapsi kasvatada koos usuga. Sageli on raskemad lapsed tundlikumad, kes vajavad eelkõige Jumalast tulevat rahu ja rõõmu.
Real põhjustel on kujunenud nii, et elame ajaloolis-kultuurilises piirkonnas, kus vahel tundub, nagu Jumalat poleks olemas. Lapse armastamise esimesteks sammudeks on tema eest palvetamine ja lapse ristidalaskmine.
. Ükskord lubas isegi välja kolida ja minna sellisesse kohta elama, kus ei pea mitte kunagi koristama ... 
. Köögi põrand saab ülima hoolega puhtaks pühitud, takkajärgi koridorgi ning poiss jõuab isegi lastetuppa vendadele appi 
. Siin vist ilmnebki see, et tahetakse olla erinevad, omanäolised kuid mitte teistest halvemad. Eks tuleb lapsele alternatiive anda, et teistest erinev olles ikkagi tubli ja tunnustatud olla.