Mul on 12-aastane tubli poeg. Loodus on andnud talle palju - hea pea, sportlikkuse, musikaalsuse ja isegi kena välimuse. Mida tal aga pole, on suhtlemisoskus. Juba päris väikesest peale oli ta tagasihoidlik, kinnine, võõrastas kõiki peale oma vanemate. Natuke suuremaks saades õppis ta endaga hakkama saama, st. vastas täiskasvanute küsimustele lühivastustega, aga silmsidet kunagi ei loonud. Tubli poisina täitis ta kõik käsud-palved-keelud, aga kunagi vabalt ei suhelnud. Kõige rohkem kurvastas see vanavanemaid ja peretuttavaid, kes ikka proovisid temaga juttu teha. Sõpru on tal alati palju olnud, sõpradega suhtlemine ei ole probleem. Ka kodus on kõik hästi, ta on pere keskis vaba, avameelne, vaimukas jne. Kooli minnes oli ta kõiges väga tubli, ehkki suuline vastamine, esinemine jne. olid vastumeelsed.
Nüüd lõpetas poiss 5. klassi, kasv hakkab juba mehemoodi olema, puberteet pressib peale. Aina rohkem tundub, et ta püüab oma suhtlemisraskusi ja kinnist loomu ülbuse taha peita. Näiteks kurtis klassijuhataja, et arenguvestlusel oli minu poiss vaat et ainuke klassis, kes üleolevalt kinnitas, et tema koolis midagi meeldivat ei näe, talle ükski inimene kallis ei ole jne. Õpetaja on mures, et laps on ülbe ja enesekeskne, ei hooli koolist, kodust ega sõpradest, mina aga olen üsna kindel, et poisil oli lihtsam iga asja peale vastata "ei tea", "ei mäleta", "ei huvita" kui hakata õpetajale oma isiklikest asjadest, probleemidest ja suhetest rääkima.
Ühesõnaga - minu küsimus ja mure on selline: kuidas aidata lapsel ennast avada, kuidas õpetada suhtlemist ja ega selleks mingeid spetsiaalseid suhtlemistreeninguid ei ole, mis teismelistele mõeldud?
Olete mures, et poja loomupärane tagasihoidlikkus võib muutuda kinnisuseks ja väliseks hoolimatuseks ega tea,kuidas teda aidata. Loomulikult tehakse ka lastele suhtlemiskursuseid. See sõltub aga paljuski sellest, kes ja kus teeb. Mingit üle-eestilist süsteemi ma ei tea olevat. Võite igaks juhuks infot küsida ka perekeskusest. Ja kursusele minekust peaks huvitatud olema eelkõige poeg ise.
Kirjutate, et omavahel ja sõpradega suhtleb poeg vabalt. Ühtlasi mainite, et lapsena "täitis ta kõik käsud-palved-keelud". Võimalik, et selle kivi alla on koer maetud. Lapsed, kes püüavad vanemate ootused n.ö. õhust kinni ja on igati head lapsed, muutuvad sageli sisemiselt ebakindlaks. Harjunud tegema nii nagu vanematele meeldib, ei oska nad sageli ise otsustada, ei olegi kontaktis oma vajadustega, kardavad öelda midagi valesti jms.
Võiksite pojaga oma murest avameelselt rääkida. Alustage sellest, mida temas hindate. Ja öelge, et teil on ka üks murekoht. Edasi rääkige sellest murest lühidalt ja kirjeldavalt. Nt: Kuulsin klassijuhatajalt, et talle oli arenguvestlusel jäänud mulje, et sa oled ükskõikne oma kaaslaste suhtes. Tahaksin sinult kuulda, millest te rääkisite." Kuulake ära poja vastus ja peegeldage tema tundeid.
Just lapse tunnete peegeldav kuulamine (s.t. et väljendan oma sõnadega tema sõnade varjus olevaid tundeid) aitab lapsel enesest paremini aru saada ja seekaudu õpitakse ennast ka rohkem avama.
Edasi võite rääkida oma murest seoses tema vähese suhtlemisvalmidusega. Püüdke väljenduda mina-sõnumitega. Kirjeldage tema käitumist ja selle võimalikke tagajärgi, mille pärast muretsete. Nt. Kui sa väldid suhtlemist ja enesest rääkimist, olen mures, et sinust kasvab kinnine ja üksildane inimene.
Kui omavahel neil teemadel raske jutule saada, võiks kaaluda perenõustamist.Ühises arutelus neutraalse asjatundja kaasabil võite mõista, kuidas koduse suhtlemisega saate kaasa aidata poja enesekindluse ja avatuse kasvule.
Omaltpoolt soovitan osaleda ka lastevanemate kursusel (Gordoni perekoolis), et õppida peegeldavat kuulamist ja lapsele kasvuruumi jätvat eneseväljendamist. Lugemiseks soovitan Th. Gordoni "Tark lapsevanem" ja "Millist last tahate teie" ning J. Gray "Lapsed on taevast".
P.S. Ka positiivsetest mina-sõnumitest on lapse eneseusalduse kasvule palju abi.
