Tere, poeg meil 2a ja 8kuud. Mure nimelt selline, et mulle tundub, et laps ei taha teisi lapsi. Kõigepealt ärkab ta hommikul paha tujuga, nutab lihtsalt, ükskõik mis ma teen, ei ole hea, riideid ei taha vahetada, õue ei taha minna, vales järjekorras teen asju jne. nii venivad meil hommikud kuni 10.30-ni enne kui õue jõuame ja siis on loomulikult juba tuju rikutud
Väljas teistel lastel ei luba ühtegi enda mänguasja, nutab kui keegi jookseb kiiremini kui tema, kipub ka teistelt lastelt asju käest ära kiskuma ja mitte üks jutt ega lohutamine ei aita. Ma lihtsalt ei oska teda ega ennast enam aidata.
Mis veel teeb mulle muret, on see et on muutunud väga pedandiks. Meri näiteks haiseb ja seal on vetikad,ja seepärast ta ei taha seal mängida, rääkimata paljajalu olemisest. Eile tahtis üks väike tüdruk talle kommi anda, aga ta ei suutnud seda vastu võtta, sest tüdrukukesel oli suu ja käed mustad, ise ta süüs ei suuda, sest siis läheb suu mustaks ja toit kukub riiete peale, aga selle pluusiga ta enam edasi olla ei suuda jne jne.
Kas need kõik on ealised isärasused või me peaks ikka psühholoogi vastuvõtule minema Lisan veel selle, et nov sünnib tita ja sügisest tuleb lasteaeda minna.
Suured tänud vastajaile!
Teie kirjeldusi lugedes tundub mulle, et laps on pisut noor nii intensiivseteks väljendusteks - seega eakohaseks iseärasuseks mina seda ei peaks. Samas tegu võib olla ka eakohasest tormakama arenguga kaasnevate muutustega. Mõni laps võibki hommikul olla pahuram, eks ole ka täiskasvanuid, kes on rohkem nn õhtutüüpi olemisega ning seetõttu on hommikused ärkamised vaevalised. Magamise-ärkveloleku rütmi eelistuse erinevus ei tohiks anda aga nii tugevaid käitumisreaktsioone. Kui lapse uni on ebapiisav, häiritud, mingi välise (nt magamise ajal piisavalt õhku, liiga soe/külm jne) või sisemise ( nt mingi kehaline häda: gaasid, allergia jne) teguri poolt siis see võib olla küll häirituse põhjuseks.
Väljendatud isiksuse iseärasused vajaksid kindlasti tähelepanu ja suunamist, kuna kujundavad lapse järgnevaid suhteid eakaaslastega. Soovitaksin pöörduda esmalt perearsti vastuvõtule ja saada selgust kas lapse häirituse põhjuseks on mingi kehaline vaevus. Kui seda ei tuvastata ja lapse suhtlemismustrid on jätkuvalt eakaaslastega suhteid mittetoetavad soovitaks psühhiaatri või psühholoogi konsultatsiooni.