Tere,
Minu mure selline, et 3. aastane tütar jonnib aina tihedamalt. Näiteks on meil pidev probleem riietumisega, miski ei sobi. Kõhu pealt ei tohi kumm kunagi pigistada, kuigi vahest ta sellest probleemi ei tee, aga kui sellepärast jonnib, siis hädalab aina, et midagi on valesti ja ei taha neid pükse ega seda seelikut. Olen pakkunud, et võtku siis kapist ise midagi, mis paremini sobib. Võtab küll kapi ukse lahti, aga midagi sealt valitud ei saa. Samal ajal on toit laua peal ootamas ja jahtub ära, aga tütarlaps ei saa ennast riidesse ja asi lõpeb sellega, et peab sööma külma sööki. Edasi vaja lasteaeda minna, ei saa mindud, sest ei ole riides. Ei sobi sokid jalga. Jälle valesti, samas ei tahaks sokkideta ka õue lubada, sest hommikul on õues jahe. Lõpuks on jonn nii suur, et läheb juba meelest, millest see algas, siis laps lihtsalt röögib ja ei ole nõus mitte midagi tegema. Olen lugenud igasugu kirjandust jonnist ja Gordnit jne., aga ei tule ikkagi lapsega toime. Pidevalt peame kokku leppima, kauplema. Mõni päev on tunne, et ma ei saagi temaga enam hakkama.
2-3 eluaastal tekib lapsel Mina-tunnetus, sellega käivad koos oma soovide ja
tahtmiste tugevam väljendus. Vanusega maailm avardub oma võimalustega.
Kui soovid ja tahtmised täidetud ei saa siis annab väike ilmakodanik oma
rahulolematusest valjult teada. See on kahtlemata raske aeg vanemate jaoks.
Ühest küljest tahaks oma lapse soove täita, teisest küljest - kõiki soove pole
võimalik täita. Seda, et kõike pole võimalik oma tahtmise järgi saada, on
lapsel kogemusena parem omandada just kodus, mitte lasteaias või külas. Seega -
vanemate teha jääb see raske töö, et tutvustada lapsele tegutsemispiire.
Jonnimisest on kirjutatud mitmeid raamatuid. Strateegiaid jonni vastu
võitlemiseks on mitmeid. Kõige olulisem on see, et te oma nõudmsites oleksite
järjekindel ja ei annaks lapse jonnile kinnitust. Just järjekindlus teeb strateegiast tõhusa ja toimiva strateegia. Kui laps jonniga saavutab
soovitut siis sellest kujunebki tema püsiv käitumismall. Selle käitumise muutmine ei toimu üleöö seega ärge heituge kui Teil ei õnnestu koheselt lapse jonni murda. See ei ole ka reaalne eesmärk uute käitumisviiside omandamine on aeganõudev ja laps peab saama korduvalt kogemust, et tema jonn ei vii soovitud sihile.
Riietumisel soovitaksin anda lapsele võimaluse korral valikuid, kuid mitte piiramatu valik. Andke lapsele valida kahe riietuseseme vahel, nt kollane särk, punane särk ise otsustab millise nedest kahest särgist selga paneb.
Soovitaksin väga võtta osa Perekooli "Tõhusa lapsevanema" treeningprogrammist. Paljud vanemad on öelnud, et lugemine annab küll tedmise mitte aga oskust reaalse olukorraga toime tulla. Treeningprogrammis saaksite just omandada praktilis oskusi lisaks teoreetilistele teadmistele.
Suurepärane oleks see kui te saakiste koos mehega võtta sellest
treeningu-loengute tsüklist osa. Täpsema informatsiooni Perekooli toimumiste kohta saate SinaMina kodulehelt.
Ja veelkord rõhutaksin mis iganes strateegiat Te jonni vastu võitlemiseks ka kasutate, selle strateegia efektiivsuse määrab Teie enda järjekindlus. Seega
jõudu, järjepidevust ja kannatliku meelt Teile.
Äkki on eestikeelseid muinasjutte jonnivatest tüdrukutest vms?
Sest mulle tundub, et ta on juba piisavalt vana, et mingi lugu kuulata (äkki te mõtlete isegi ise välja?) ja siis on kergem last mõjutada.
Mina tean ühte venekeelset, kus oli 2 tüdrukut, üks lahke ja teine kuri ja lõpuks mingi nõid tegi nii, et jonniva tüdruku suust hüppasid konnad välja, aga lahket ja usinat kõik armastasid edasi jne.
Laps vajab käitumismudelt ja mõistmist, milline käitumine on ok ja milline mitte. Liiga palju vabadust on paha, lapsed katsuvad pidevalt piire, aga teie peate alati rahulikult, aga järjekindlalt neid paika panna ("Ei, niimoodi me ei tee, me teeme hoopis niimoodi") , sest edasi läheb aina raskemaks (ei saa ju elu aeg sundida kodutööd tegema, koolis hästi õppida jne).
Edu Teile!
Minu 2 aastane laps ka selline jonnipunn aga just minuga. Vanavanematega nagu ingel-ma ei tunne oma last äragi. Kas see võib olla sellest, et olen lapsega kodune ja teab, et emmega pidevalt koos siis temaga võib jonnida.
Õues käimine jubedus, pidevalt ise tahan kõndida ja käest kinni ei hoia. Poes käimine, olen lubanud tal ise valida, mida tahab aga mitte kõike õnneks seal siis ei jonni.
Mida vanavanemad Teist erinevalt teevad? Panevad selgeid piire? Selgitavad, väldivad tarbetut keelamist? Vaadaks selle pilguga.
Kirjutate, et poeskäiguga ei tule probleeme, sest arvestate lapse vajadusi ja lasete tal endal valida. Püüdke seda sama mudelit kasutada ka jalutamisel. Arvestage lapse vajadust käia ise,käest kinni hoidmata ja leidke kohad,kus saaksite niimoodi jalutada. Nt. pargis võivad piirideks olla teeäär, tiigikallas vms, kus tuleb seisma jääda ja teid järele oodata, muidu aga võiks vabalt käia või ringi joosta.
Muidugi ei saa tänaval käest lahti käia, aga siin saab seda selgitada, samuti lapse tundeid ja vajadusi peegeldada ning anda infot, millal ja kus saaks ta vabalt liikuda.
"Ma näen, et sa oled enda arust suur ja tahad ise käia, sulle ei meeldi, kui käest kinni hoian. Kuid tänaval sõidavad autod. Kui ma ei hoia sul käest, olen mures, et mõni auto võib sulle otsa sõita ja sa võid surma saada. Seepärast hoian sul kõvasti käest kinni. Aga tagasi tulles lähme parki ja seal võid käest lahti lasta." Laps võib omakorda mõne mänguasja kaasa võtta, kellel tema käest kinni hoiaks.
Kui minu noorempoeg lasteaias käis, tahtis ta kõnnitee äärekivil tasakaalu hoidces kõndida. Hommikuti polnud selleks aega. Võtsin siis lasteaeda järele minnes pool tunnikest lisaks ja ta sai vaiksel tänaval käia nii nagu tahtis. Sestpealelõppesid ka hommikused virisemised antud teemal.
Lisaks Th. Gordoni raamatutele leiate asjakohaseid näiteidpiiride seadmisest ka raamatust"Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire".
Mina märkasin Piia kirjas üht tuttavat joont. Kui mu tänaseks teismeline tütar umbes kolmene oli, siis algas ka temal jonn riidesse panemise vastu. Probleem oli selles, et kõik oli tema jaoks ebamugav - teatud materjalid, teatud lõiked, riiete sisemised õmblused, sildid kuklal, nupud sokkide sees jne. Iga hommik oli üks põrgu nutu ja riiete vahetamisega. Jõudsime mingil hetkel ka selleni, et hakkasin talle öösel une pealt järgmise päeva riideid selga panema - kui ta hommikul neis ärkas, siis oli kõik korras. Lastearst arvas, et ta võibki olla puudutuse suhtes ülitundlik. Lohutas, et küll see muutub, kui olulisemaks saab see, milline riietus välja näeb, mitte see, kui mugav ta on. Ja nii oligi! Ta oli just kuueseks saanud, kui valis poest moodsad, kuid tema jaoks enneolematult kõvad teksad ning moodsa pluusi ning kandis neid sellest päevast peale ilma mingi virinata. Koolimineku ajaks oli probleem unustatud.
Nii et äkki ei olegi Su lapsel jonn jonni pärast, vaid tal on tõesti ebamugav ja ta ei oska seda muud moodi väljendada.
