ma olen kohutavalt klammerduvema. suurem tütar on küll mingi ime läbi suht iseseisev, aga see nõuab mult palju närvirakke. aga väiksemat ei raatsi kaisustki ära lasta, iga hoidjaga jätmine on sihuke piin (vahel tuleb kas või arstil käia).nüüd hakkab kohe kolmas laps sündima ja eelmine laps, kes pole veel kahene, magab ikka veel kaisus. issi oleme teise tuppa ära pukseerinud, sest kolmanda lapse ootuses ka suurem laps emme kaissu kolinud. mees küll vahepeal ütleb, et paneme lapsed nüüd oma voodi (mis olemas), aga ma ei raatsi, see pisike mu kaisukaruke.
ma saan täiesti aru, et võiks jätta ruumi lastele (ja eks ma seda teengi , ag oi kui raske see on) ja teha ka oma elu kergemaks.
kogu see värk mõjub juba suhtele mehega, kes ütleb ,et tunneb väga puudust mu kaisus magamisest, on muutunud seksi suhtes ükskõikseks ja niisama ka minu suhtes ükskõiksemaks. ta ütleb, et ei saa aru, miks me ei võiks koos magada. aga ma ei saa lapsi kaisust ära ajada. see purustaks mu südame lihtsalt.
tuli nats segane kiri, aga väga raske on seletada, mida ma tunnen.
Tere!
Kuna sul on uus beebi tulekul, soovitan igal juhul mehe nõuannet kuulda võtta. Su kaheaastane on muidu omadega pärst väga hädas. Sul ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik hiljem kõigi nende lastega koos magada, pead hakkama kaheaastast harjutama uue elumuutusega.
Kui sa teed seda varem, oled pärast tänulik.
Mehed on tihtipeale vähem emotsionaalsed, kuid seda mõistlikumad. Neid peaksime rohkem kuulda võtma.
Pealegi, mees vajab sinu lähedust võib-olla rohkemgi lastest. Mõtle nii, et võib-olla on hoopis egoistlik olla kogu aeg lastega.
Klammerdu mehe külge samamoodi kui laste külge - et ei raatsi meest kaisust ära lasta ja sul on suurepärane isa oma lastele.
Suuremaks saades hakkavad lapsed muidu manipuleerima sinuga. Ega laps seeläbi sind vähem armasta kui magab oma voodis!!
Kirja lugedes tundub, et olete märganud juba teatavaid ohumärke, mida Teie klammerdumine kaasa toob. Käitumine, mida te kirjeldasite on tihti seotud tugeva ärevustundega. Kõigil meie käitumistel on oma kindel põhjus. Mõnikord nõuab iseenda käitumisest arusaamine põhjalikumat lapsepõlve-, lähisuhete ja eneseanalüüsi. Põhjuste teadasaamine võib anda küll aimu, kuidas probleem on tekkinud, kuid sellised teadmised pole ilmtingimata vajalikud selleks, et saada jagu probleemist. Teie käitumine mõjutab tervet perekonda ja perekonnaliikmete oma vahelisi suhteid. Tundub, et praegu on perekond kohandunud Teie käitumist ja vajadusi arvestavalt (mees magab teises toas jms). Mis on perspektiiv? Teie käitumisel on kaugemale ulatuvad tagajärjed lähisuhtele abikaasaga ja laste emotsionaalsele arengule. Kuna käitumine tundub olevat väga tugevalt väljendunud ja pikaajaline vajaksite kõrvalt abi muutuste elluviimiseks. Siinne foorumi keskkond ei anna selleks kahjuks piisavalt võimalusi.
Soovitaksin Teil võimaluse korral minna psühhoterapeudi juurde, et oma käitumise taga olevaid mõtteid/uskumusi analüüsida ja planeerida samm-sammult muutusi.
