Mul on viimasel ajal tunne, et ma ei suuda enam, ma ei saa enam oma 6 aastasest pojast jagu! Vahel ajab see lihtsalt nutma, kui ta teatab näiteks laua taha tulles, et ma ei söö selle söögi seest seda ja teist ja kolmandat asja, ma ei söö seda sööki üldse, mulle ei maitse see ja teine...Elukaaslane ütleb, et laps on minuga ülbe, et selline toiduvalimine on lubamatu jne. See tekitab minus veel suuremat pinget. Mulle ka ei meeldi see, et laps nii hullusti valib ja dikteerib, mida ma tegema peaks jne aga ma ei saa ju teda sundida?!?!
Samuti tunnen lapse ülbet plärtsumist siis kui palun tal näiteks tuba koristada. Siis ta muidugi kunagi ei korista, äkki on nii väsinud, ütleb, et pärast jne.
Tahab koguaeg, et ma ostaks talle magusat, kui ma seda ei tee, siis ta vihastab jne. Üldse vihastab paljude asjade peale, karjub kõvasti ja kui viin oma tuppa järgi mõtlema, siis ütleb ruttu palun vabandust aga ma näen, et ta ei mõtle seda tõsiselt, sest peale seda on ta jälle samamoodi ülbe, näitab keelt ja teeb häälitsusi...Ma olen nii suures segaduses. Ma tean, et südamest ta ei ole halb, kuigi ta käitub nii. Ma tean, et ta tahab tähelepanu ja ma annan talle seda õhtuti, kui töölt tulen aga mul on vaja veel süüa teha ja lõpuks olen ma nii kohutavalt väsinud ja ma sellest sõltuvalt ehk olen ka kergemini ärrituv...Tean, et peaksin alustama endast, et ma oleksin alati igas situatsioonis rahulik ja teda kuulama jne.
Aga millest alustada? Ma juba kardan ette seda olukorda, kui tuleb õhtusöögi aeg ja ma ei tee just paljaid makarone või pelmeene, mida poiss ainsana meelsasti sööb, siis pean jälle tundma seda tunnet, et ma olen lapse ära hellitanud, et ta ei söö kõike. Mu mees on päris suurest perest ja neil oli vaja alati kõik ära süüa, iial ei saanud nad toitu valida ja neil oli väga range ema. Ma olen püüdnud selgitada, et me ei pea olema samasugused nagu meie vanemad, et minu arvates ei pea laps taldrikut tühjaks sööma kui ta ei jõua. Mina ka ju ei jõua alati! Aga sellest mees aru ei saa. Ta halvustab last, osatab ja nagu mõnitab teda, kuilaps ei söö kõike ja vingub laua taga ja nokib asju välja, mida ta ei söö...
Oeh, see sai nüüd nii segane kiri aga mul pea valutab juba nendest mõtetest ja on tunne, et ma ei leiagi mehe ja lapse suhtes kompromissi...Kuidas ma peaks toimima?
Suured tänud ette!
Tere, kirjutasin just pika kirja supernanny teemal kasvatuse ja karistuse rubriigis.
Sinu lapse iga on teine võtmeiga, mida ei tohi maha magada lapsevanemana.
Olen pidanud tegelema sellise "diagnoosiga" teismelistega. Mäletan, et oli üks pere, kus ema pidevalt vaidles isaga, isegi kutsus talle politsei, kui isa püüdis karistada halvastikäituvat koolieelikut. Ja siis oli vaene ema see, kes pidi käima direktoriga vestlemas kui poijad olid teismelised.
Sul on veel võimalus asjad korda saada. Aga põhiline, sa pead oma mehega meeskonna moodustama. Kuula tema nõuandeid.
Praegu veel on võimalus, et su poeg hakkab alluma, muidu ei kuula ta õpetajat ja sa oled veel suuremas jamas. Sulle on antud arukas elukaaslane, arutage asja, pange paika tegevuskava ja te saate hakkama.
Tere, kirjutasin just pika kirja "supernanny" teemal "kasvatuse ja karistuse" rubriigis.
Sinu lapse iga on teine võtmeiga, mida ei tohi maha magada lapsevanemana.
Olen pidanud tegelema sellise "diagnoosiga" teismelistega. Mäletan, et oli üks pere, kus ema pidevalt vaidles isaga, isegi kutsus talle politsei, kui isa püüdis karistada halvastikäituvat koolieelikut. Ja siis oli vaene ema see, kes pidi käima direktoriga vestlemas kui pojad olid teismelised.
Sul on veel võimalus asjad korda saada. Aga põhiline, sa pead oma mehega meeskonna moodustama. Kuula tema nõuandeid.
Praegu veel on võimalus, et su poeg hakkab alluma, muidu ei kuula ta õpetajat ja sa oled veel suuremas jamas. Sulle on antud arukas elukaaslane, arutage asja, pange paika tegevuskava ja te saate hakkama.
Järjekindlust, sa ju tead, mis lapsele on hea, mis halb.
Tore, et Teil jätkub heasoovlikkust ja usku, et poeg pole südamest halb. Kahjuks on aga poiss hakanud käituma viisil, mis Teid häirib ning see paneb Teid muretsema ja uusi toimimisviise otsima. Võtted, mis seni proovitud, ei ole andnud soovitud tulemust. Ja nagu kirjast selgub, siis olete mehega üsna erinevatel arusaamadel, kuidas reageerida, milliseid kasvatusviise kasutada, milliseid väärtusi kujundada. Kui poeg seda tunnetab, siis kujundab see temaski segadust ja ebakindlust. Kui laps kogeb, et vanemad ei aktsepteeri teineteise arvamust või koguni halvustavad üksteist, samuti teda ennast, siis aitab see kaasa lapse käitumisprobleemide tekkimisele. Pinge, mis sellest tulenevalt kuhjub, otsib väljapääsu.
Olete kimpus sellega, et kui laps ei taha, siis ta ei söö ja ei tee asju, mida nõutakse. Pole ju ootamatu, et halvustamine ja mõnitamine pole andnud positiivseid tulemusi. Või on? Miks peaks laps sööma vastu tahtmist? Kuidas nii juhtub, et mõistame, kui täiskasvanu ei soovi süüa näiteks tomatit või lükkab kõrvale praetud sibula, kuid laps peab kasvõi vägisi sööma ära kõik, mida vanem ette näeb.. Mida me õigupoolest sellega saavutaksime, kui oma tahtmise saaksime. Lugupidamise toidu suhtes? enda suhtes? Vaevalt.
Mis Teid või poisi isa õigupoolest häirib, kui poiss sööb nii palju kui parasjagu isu on ja mitte rohkem või sööb makarone ja ei soovi sinna juurde teisi lisandeid. On see kuulekuse küsimus, mure tema tervise pärast, suhtumise pärast toidusse, kahjutunne raiskuläinud ajast või rahast või veel miski muu?
Kui tõesti muretsete lapse heaolu pärast, siis võikski nii lapsele öelda (mina-keeles, st kuidas olete häiritud, mõju teile): ma muretsen, et su kõht tühjaks ei jääks, ma tegin õhtusöögi, mis on tervislik ja mul on kahju, kui see raisku läheb, ma ei pea õigeks magusaga liialdamist ja kardan, et see mõjub tervisele halvasti jne.
Laps arvestab ja mõistab vanemate muret siis, kui tunnetab heasoovlikkust ning usub, et vanemad aktsepteerivad ka tema arvamusi ja soove. Sageli pole ju takistusi selle, et arvestada söögi tegemisel lapse soove, mõelda koos, mida lisada toidule, mida panna eraldi, et pereliikmed saaksid oma maitsele vastavalt ise valikuid teha.
Soovimatu käitumise korral võib lugeda kehtestamist õnnestunuks siis, kui kellegi vajadusi ei kahjustata ning omavaheline suhe ei saa kannatada. Selleks ongi oluline vältida partneri halvustamist, eristada käitumine hinnangutest ning olla eneseteadlik sellest, milline on mõju minule. Kehtestav mina-sõnum koosneb kolmest osast: hinnanguvaba käitumine, mõju endale ning tunne.. (näit. kui tuba on segamini, siis see pahandab mind ja ma ärritun kui pean tegema pidevalt meeletuletusi). Kehtestamine ilma valmisolekuta partner ära kuulata ja tema vajadusi arvestada annab harva tulemuslik (sel juhul on pigem tegenist autokraatsusega).
Kui erimeelsused laste kasvatamisest on mehega sügavamad ja ei leevene vastastikku oma arusaamu selgitades ning teineteist aktsepteerivalt ära kuulates, siis enne kui lapse jaoks olukord pingestub, on mõistlik pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole.
Head ühiste väärtuste leidmist ja edukat kehtestamist!
