|
aza
Külaline
|
|
Postitatud 11.05.2007 kell 14:40
|
Minu 1a ja 7k vana pojaga on jalutuskäigud tõeline katsumuste rada - tal on meeletu liikumisvajadus ja ta ei taju üldse ohte. Kui teised sama vanad lapsed püsivad ikkagi ka mõne aja mänguplatsil, siis minu poja laseb 2-3 korda poolsunniviisiliselt liumäest alla, kannatab ära mõned karusellitiirud ja ...siis põgeneb sündmuskohalt. Hakkab kiirel sammul või suisa joostes minema. Kas kuskilt mäeveerust alla või üles, autode parkimisplatsile, sõiduteele, jõkke, veelompi jne. Kusjuures tA ei vaata tagasi kas mina talle järgi jõuan. Ta on oma vanuse kohta ka väga tugev, nii et niisama lihtne ei ole teda ka lihtsalt kinni hoida. Pealegi kaasneb sellega südantlõhestav nutt. Mida siis teha, ei saa ju lasta tal täiesti igale poole ronida, kus on ohtlik? Üleeile näiteks jooksis ta mu käte vahelt põlvist saati Anne kanalisse ja kui ma poleks joonelt talle järele sööstnud, oleks vist küll kaelani vette läinud. Nii me siis mõlemad tilkuvatena(ja tema protstiks röökivana) kärurallitasime kiiresti koju märgi riideid vahetama.
Mis aitaks? Laps vajab ju liikumist ja värsket õhku, aga samas ei loe talle keelAmine midagi. ma ei saa ju lubada tal "omadest vigadest õppida" lasta ja suisa autode ette joosta lasta. Kas jalutusrihmade kasutamine on õigustatud ja kuidas see mõjub lapse psüühikale???
|
|
|
eliise
Külaline
|
|
Postitatud 11.05.2007 kell 19:27
|
Kui ma soovin kedaga rihmaga jalutada, siis ma võtan koera
|
|
|
ex kukkel
Külaline
|
|
Postitatud 13.05.2007 kell 07:57
|
to. eliise, kas eelistad ootamatult auto alla tormanud last? Kas igasugused turvavidinad (lukukesed kapi ustele, uksepiirajad, lastekaitsega elektripesad jne.) ei ole samasugused lapseahistajad?
Pedagoogilises mõttes ei ole see jalutusrihm vast jah kõige ideaalsem mõte, aga kui tegu on juba lapse turvalisusega, siis arvan on asi õigustatud.
Lapse tugevuses ei ole vist üldse küsimus. Minu neiu oli selles vanuses väga rahulik (nüüd on nagu elektrijänes, lõputu energia), aga kui laps ei taha, et tal käest hoitakse või , et ta süles on, siis seda sa ka ei suuda. Müstiline kui vedelaks, kui raskeks nad siis muutuvad.
Jõudu ja silmi lastekasvatamises!
|
|
|
E
Külaline
|
|
Postitatud 13.05.2007 kell 10:25
|
To. Eliise... Sina võta muidugi koer 
Aga teemalgatajale tahan öelda, et kui ikka tõesti pole võimalik lapsega nt. suure liiklusega tänava ääres või mõnel muul ohtlikul trajektooril liikudes teda ringijooksmast takistada, siis kindlasti otsusta nende trakside kasuks. Küll mänguväljakul jõuad temaga võidu joosta... aga autotee ääres ei tarvitse sina nii kiiresti reageerida kui tema juba rataste vahel 
Olen näinud selliseid traksidega lapsi küll linna peal - mind, kui nelja pisikese lapse ema, ei pane see imestama. Pealegi kasutataxe ju neid trakse vaid siis kui see hädavajalik.
Mängima läheb laps ju ilma nendeta.
Ilusat emadepäeva sulle!
|
|
|
ka ema
Külaline
|
|
Postitatud 19.05.2007 kell 20:23
|
|
räägi lapsega, üks päev ja teine päev, et elul on piirid millest üle ei tohi minna. Räägi oma emotsioonidest mis juhtub, kui ta jookseb minema, kui kanalisse upub jne. Võib-olla oled ise nii stressis, et tahad minema joosta kogu selle elu eest, lihtsalt minna.
|
|
|
brigitta5
Külaline
|
|
Postitatud 21.05.2007 kell 05:35
|
Tere!
Minu nooremal vennal olid need rihmad - elasime ka suurema liiklusega kohas ja nii oli ilmselt turvaline. Praegu on vend igati tasakaalukas ja tore inimene. Loomulikult katseta.
See võib talle isegi hästi mõjuda - ta tajub, et elus valitsevad kindlad piirid, mida tuleb aktsepteerida.
Osa lapsi lihtsalt on temperamentsemad. Jaksu ja kannatlikkust!
|
|
|
Anna
Külaline
|
|
Postitatud 22.05.2007 kell 21:18
|
Mul on samasugune laps, kes ei püsi paigal, aga ma kasvatasin teda nii, et õpetasin varakult, mis on valus (nüüd ta näitab seda ise) ja kus saab kukkuda (kah, saab sellest aru). Eks see on nii, et seletamine/näitamine võtab palju aega, jõudu, energiat jne. Aga see tasub ära, sest traksid ainult peatuvad teda, aga ei õpeta mõtlema! Meie ülesanne on seletama niikaua, kuni ta mõistab, kuni see hakkab juba tema isiklikuks veendumuseks, et nii ei tohi käituda.
Võib lugeda pallist, kes sattus autokummi alla ja "sai kannatada", karust, kes kukkus vette, sai märjaks ja pidi kohe koju minema jne jne. Jalutusrihmad-see ei ole kasvatamine, vaid ajutine petlik lahendus.
|
|
|
brigitta5
Külaline
|
|
Postitatud 23.05.2007 kell 07:21
|
|
Loomulikult tuleb seletada ja rääkida, kuid abi on vaja kohe, sest olukord võib muutuda lapsele ohtlikuks. Miks meil üldse on võrevoodid ,söögitoolid jne. Need on kõik ajutised lahendused.
|
|
|
Jubalinnuke
Külaline
|
|
Postitatud 04.06.2007 kell 21:27
|
Ikka traksid peale! Tead, need olid me 16- aastasel tütrel nagu hobusel rihmad, elasime siis pealinnas. Kõik kukkumised sai tänaval kinni püütud, põhihäda selles just oligi, et printsess kippus koperdama, no selline pooleteisene.
Muidu kogu aeg udi teist püsti., siis jäi ilusasti pingul rihma külge uulitsa kohale kiikuma, küll varbad maas, aga mitte kõht ja nägu ja tillukesed käed.
See nii vahva , ainult pea vastu ja ära hurjutajatest hooli- ema on ju ka inimene, kes ise teab, kuidas tal kõige parem on.
|
|
|
Jubalinnuke
Külaline
|
|
Postitatud 04.06.2007 kell 21:31
|
|
Ja kusjuures lapsele selline turvaline kukkumisjärgne olukord oli maru põnev- hoopis midagi muud, kui peaees tormamine- ta nautis neid ilma lõputa kukkumisi mu meelest väga- olukord oli tema jaoks uus , seega ka loomulik ja ei mingeid tõmblusi. Selles vanuses lapseke ju täielik ilma-avastaja alles
|
|
