tüdruk on 2a ja 1k kuid ei taha poti peale isegi istuda.Kui talle näidata potti ja öelda et tuleb sinna sisse teha ja kui istuma sinna peale panna siis karjub .Teine asilaps magab emme issi voodis ja jääb ainult magama nii kui emme kõrval on kuidas harjutada teda üksi magama jääma.
minul oli samasugune probleem kunagi aga leidsime lahenduse nii et läksime koos lapsega poodi ja lasime tal ise endale poti valida ja peale seda oli probleem lahendatud
Potitamise suhtes soovitaksin sama, mida Kerli. Püüan siia oma kogemusi jagama saada ka ühe tuttava emme, kel oli sarnane probleem.
Ise magama jäämine. Minu poja puhul töötas vabandus - emme peab teises toas nõud ära pesema, issile helistama, mänguasjad kokku korjama vms ja et emme tuleb teda varsti vaatama. Muidugi käisin teda iga natukese aja tagant vaatamas ja leidsin vajadusel uusi vabandusi. Nii jäi ta ühel korral lihtsalt magama. Mida aeg edasi, seda vähem vabandusi vaja läks.
Püüan teemaalgatajat lohutada ja rääkida oma kogemusest
Minu poeg hakkas potil käima päevapealt (kõik hädad päeval ja öösel), aga alles 2,5 aastaselt. Tal oli ka 4-päevane täielik potiprotest ja seda peale kahte potipäeva.
Minu poeg ei tahtnud potist midagi teada ega kuulda ja mina ei sundinud vägisi ka (ei pannud vägisi vastu punnivat last potile). Kartsin ju totaalset poti põlgust Alustasime nii aastaselt poti tutvustamisega. Üks kord vist proovis istuda, aga see oli ka kõik. Proovisime nii ja proovisime naa, aga potti poiss ei tahtnud. Me tõesti proovisime igat võimalikku nippi ja lähenemist (raamatutest, internetist, tuttavate soovitustest); ja seda siis lühemate ja pikemate pausidega. Miski ei mõiganud. Ka neid olen-läbikukkunud-ema-hetki oli ja pisargi ronis vägisi silma. Ja loomulikult mõni sõbralik inimene leidis, et see on ikka lapsevanema laiskus ja läbikukkumine. Aga mis sa teed, vägisi last potile ei saa. Proovisin ka seda päevapealt mähkmete ära jätmist ja see oli katastroof. Laps ainult nuttis ja karjus, lõpetas söömise-joomise, hoidis häda kinni ja sai sellest stressist 40kraadise palaviku. Peale seda umbes kuu aega ei rääkinud potist. Siis aga käisime lasteaia eluga tutvumas (läheb küll sügisel alles, aga oli võimalus seal lasteaias hommikuti eluga tutvumas käia) ja seal hakkas pott poissi huvitama. Kõik teised lapsed ju käisid potil Pean ära märkima, et varem teiste laste eeskuju ei mõjunud. Muidugi see ei tähendanud, et laps nüüd rõõmuhõisetega potti oleks nõudnud. AGA huvi tekkis ja ta hakkas kodus vaikselt pükstega potil istuma. Meie muudkui kiitsime. Kui ta oli seda kuivtrenni mõned nädalad teinud, siis otsustasin uuesti proovida seda päevapealt mähkmete ära jätmist. Mulle tundus, et nüüd on ta valmis. Hommikul võtsin mähkmed jalast ära ja rääkisin, et rohkem mähkmeid meil pole. Näitasin tühja kotti. Poiss hakkas kohe igast toast mähkmeid otsima ja nõudma mähkmeid. Siis teatas mulle, et issi tuleb ja issi ostab. Ma rääkisin, et issi ei saa enam osta. Siis rääkisin, et kõik käivad potil ja see on hea. Ta tegi korraks vingus näo ja siis istus potile! Ja hakkaski käima potil. Päevapealt. Loomulikult on mõni öö ka voodisse tulnud, aga see käib asja juurde. Hetkel on tal veel potti kakamise protest, aga küll see üle läheb. Sellest hetkest pole rohkem mähkmeid kasutanud, sest see nulliks (minu poisi puhul) kõik ära.
Ega minu jutus midagi õpetlikku olnud, aga ehk leiad lohutust. Soovin sulle rahulikku ja kannatlikku meelt!
Alustasime nii aastaselt poti tutvustamisega. Üks kord vist proovis istuda, aga see oli ka kõik. Proovisime nii ja proovisime naa, aga potti poiss ei tahtnud. Me tõesti proovisime igat võimalikku nippi ja lähenemist (raamatutest, internetist, tuttavate soovitustest); ja seda siis lühemate ja pikemate pausidega. Miski ei mõiganud. Ka neid olen-läbikukkunud-ema-hetki oli ja pisargi ronis vägisi silma. Ja loomulikult mõni sõbralik inimene leidis, et see on ikka lapsevanema laiskus ja läbikukkumine. Aga mis sa teed, vägisi last potile ei saa. Proovisin ka seda päevapealt mähkmete ära jätmist ja see oli katastroof. Laps ainult nuttis ja karjus, lõpetas söömise-joomise, hoidis häda kinni ja sai sellest stressist 40kraadise palaviku. Peale seda umbes kuu aega ei rääkinud potist. Siis aga käisime lasteaia eluga tutvumas (läheb küll sügisel alles, aga oli võimalus seal lasteaias hommikuti eluga tutvumas käia) ja seal hakkas pott poissi huvitama. Kõik teised lapsed ju käisid potil