Tere
Tean et olen ise suudi,esimene laps ja oma rumalus.
Meie tirts hakkas meie juures magama kui oli 10kuune-oma laiskus.aga nuud on juba 2,7 ja ei saa teda kuidagi oma voodisse.Kui jääb meie juures magama ,tõstan ta kull ära aga ärkab juba tunni aja pärast emme kaissu.Peale selle ei jää ta ilma pudelita magama.Nokk pudel elu tähtis talle.Varsti lasteaeda aga mure kaelas kuidas jääb oma voodisse ja loobub pudelist?
Tänan
Ka meil sarnased mured. laps sai just 3.a. Peale pikki ponnistusi jääb ta juba paar kuud oma voodisse öösel, voodi on meie voodi kõrval. Suur probleem on aga õhtune uinumine. Tunnistan, et oleme ära proovinud kõik meetodid, mida teame, sealhulgas unekool, mida proovisime juurutada 2 kuud, tulemusteta, kui välja jätta, et ükskord ta tõest jäi kolmel õhtul järjest ise magama. Praegu on aga ikka üks lõputu õudus. Rituaal on alati sama: kell 21 pesemine, unejutt ja laul, natuke silitamist ja siis head ööd. Oleme proovinud 2 varianti, et jääme samasse tuppa, kuni laps uinub ja et ei jää. kasu pole kumbastki. laps ei uinu enne keskööd. kui olen temaga koos, siis ta lihtsalt lobiseb lõputult ja nõuab igasuguseid asju, kuigi ma ei vasta talle. Kui ta on üksi toas, siis ta kas jookseb lõputult toast välja ja lollitab, jällegi me ei reageeri ja viime ta kohe uuesti voodisse. Või kui paneme magamistoa ukse kinni siis laulab, loeb, võtab end alasti, proovib selga kõiki riideid mis on kapis jne. Hommikul tõuseme kell 6.30., lasteaias (kus talle meeldib) magab kuni 2 tundi. Päeval kodus on samuti üks tüli teise järel, kuigi rakendan ikka gordoni põhimõtteid niipalju kui võimalik. Laps lihtsalt põhimõtteliselt ei soovi leida komprommisse vaid jääb alati enda nõudmise juurde, niikaua kui ma lõpuks vihastan ja häält tõstan ja ka pärast seda. Muidu täitsa keskmine laps, sõbralik, suhtleja, pole hüperaktiivne ka... Üritan anda niipalju positiivset tagasisidet ja kallisid,musisid kui vähegi põhjust on, aga lihtsalt ei suuda enam varsti.
Lapsed on küllaltki erinevad magajad. Mõni võib küllaltki pikaks ajaks vanemate "kaisukaruks" jääda. On lapsi, kelle uni on sügavam ning nendega on ka lihtsam. Nad püsivad enamuse ööst omas voodis. Kuid on ka lapsi, kes kaissupugemisest ei loobu. Madli poolt kirjeldatud nõksud on kindlasti abiks, kuid kui laps ei ole veel valmis omaette magama, siis ei pole sugugi kerge vanemal oma tahtmist ellu viia. Soovida võib vaid kannatlikust. Ühel hetkel laps lihtsalt ei tahagi enam vanemate voodis magada ja kasvab "kaisukaru" olemisest välja.
Suuremate laste puhul võiks vaadata üle päevase reziimi. Abi võib olla õhtuse uneaja nihutamisest varasemale või siis päevase uneaja muutmisest, vahel ka lühendamisest. Eks lapse kehal on ka omad une ja ärkveloleku tsüklid. Kui aga laps muutub enne uneaega ülemäära rahutuks ja aktiivseks, siis võib see olla märk üleväsimusest. abi on sel juhul uneaja varasemaks nihutamisest.
Meie neiuga (nüüd 4a) oli sama mure:
Kui oli pisibeebi oli ta nii kaisu, et hulluks ajas. Katsetasime mitmeid kordi beebivoodis magamist, aga peale 4 tunnist kisamist oli tagajärjeks vaid 15min und! Pealegi oli ju väga mugav last enda kõrval hoida kui rinnapiimaga toitsid. Ei minit jooksmist, näljane asub ise toidu kallale.
Kui sai 2a. siis hakkasin ööseks teda ta oma voodisse tõstma, mis oli meie kõrval.
Siis algasid pikad ja lõputud unejutu perjoodid: peale õhtuseid toiminguid ronisime neiu voodisse, lugesime jutud ära ja uinutasin neiu siis magama.
Nüüd õnneks jagub tavaliselt jutu lugemisest, aga kui oma voodi lähen, siis peab minu käsi neiu pihus olema. Millal me sellest rituaalist lahti saame , ei tea.
