Poiss 9 aastane ja ei pane oma riideid kappi.Kapiuksed on pärani ja riided lausa voolavad sealt välja.Olen pannud ise ja temaga koos riided ilusti kokku ja eraldi virnadesse,et oleks mugavam võtta.Kord on toas ainult paar päeva,siis hakkavad riided jälle kapist voolama kuni terve tuba on neid täis.Olen igasugusei võtteid kasutanud,et ta hoiaks oma kapid korras.Ostsime isegi uue kapi kus palju ruumi,et riided ei oleks liiga koos.Tal tarvitseb ainult kapiuks lahti teha ja kohe näeb mida tahab selga panna.Aga see ei mõju,kaos valitseb ikkagi.Minul on küll ideed otsas.Käega lüüa ka ei saa,sest elavad õega samas toas ja õel käivad külalised ning tal endal ka.Siis käibki enne külaliste saabumist hull koristamine nii,et kõik riided kähku kappi ja kui neid vaja on siis sülega jälle kapist välja.Ei tea kas on veel mingitki võimalust korda luua?
Mina loobusin kappide kontrollimisest. Mingi aeg oli suur segadus, kuid siis sai tüdrukul endal siiber vist sellest seapesast ja hakkas ise koristama. Ma arvan, et minu pidev hurjutamine lihtsalt pani tema vastupanu tööle ja ta põhimõtteliselt ei viitsinud koristada. Kui ma piisavalt kaua aega tänitasin, siis tehti korda aga seda ei jätkunud kauaks. Nüüd meil aga pole enam seda probleemi. Võib-olla on see seotud ühe arengu etappiga, testida vanema närve ja vastanduda kõigele.
Riiete laialijätmine on vanematel üks sagedasemaid muresid. Sageli on laokil riided lapse jaoks harjumus, mida tuleb vaikselt ümber kasvatam hakata. Laiema kapi ostmine ja koos riieti kokkupanek on väga hea mõte. See aitab kaasa, et laps asju korras hoiaks. Paraku ei pane see tegevus lapsele veel täit vastutust, et ta jälgiks asjade korrasolekut.
Ühe võimalusena lapsele vastutust panna, on paluda tal endal mingi lahendus välja mõelda. Võiks koos maha istuda ja teha nõupidamine. Seda võiks teha koos õega, sest tema elab ju ka seal toas. Esmalt tuleb leida ühine mure või probleem. Nagu ma kirjast aru sain, on see olemas, sest kui külalised tulevad, siis on lastel koristamisega hirmus kiire (see on ju ebamugav) ja hiljem ei leita midagi üles. Igatahes tuleb paluda lastel endal see probleem sõnastada. ?Mida tee arvate segamini riietest ja kapist?". Samuti võib lastele väljendada oma abitust lahenduste suhtes. ?Ma olen häritud laiali olevate riiete pärast. Me oleme proovinud mitmeid nippe, aga need ei tundu toimivat. Ma tõesti ei tea, mis ette võtta. Mida teie sellest asjast arvate?"
Lapsed on nutikad ja kui neid piisavalt õhutada ja näidata, et nende ideed meid huvitavad, siis tuleb sealt mitmeid lahendusi. Kui aga lastel on segamini kappidest ükskõik, siis võiks vanem julgelt anda mina-sõnumi, mis väljendab rahulolematust. Kindlasti mitte unustada põhjendust, miks see olukord häiriv on. ?Kui riides on laiali pillutud/kapis segamini/jm siis te ei leia neid hommikul üles ja ma pean teile appi tulema hetkel, kui mul endal on väga kiire. Ja nii meil sageli hommikused tülid alguse saavad".
Lahendused võiks kirja panna. Seejärel valida nende seast sobivaim/sobivaimad. Vanem peab olema muidugi see, kes hiljem kontrollib, kuidas kokkuleppe täitmine läinud. ?me leppisime kokku, et te iga kord kui koju tulete, panete asjad kappi. Kuidas teil selle kokkuleppega läinud on?". Isegi kui ema teab, et selle kokkuleppega ei ole hästi, on parem kui laps ise sellest räägib. Siis ei tundu see lapsele etteheitena ja samuti on lootust, et ta rohkem vastutust võtab.
