Miks on nii?Paha ja vastik on olla ja ei oska enam ise midagi välja mõelda,sp panen oma mure siia.Ega ei teagi mida ma teilt ootan,vist midagi aga sain oma mure ära kirjutada ehk hakkab natuke kergem.Mul laps 3-ne ja mina just tahaks lapsega koos olla ja teha igast asju jne....Aga tema ei taha enam mind.Aint issi ja issi.Mina olen muutunud pahaks.Ta ütleb,et olen jama ja kole jne.....Meil peres ka pisikene beebi.Üritan ikka suurema lapsega võimalikult palju koos olla ja temaga mängida ja võimalikult vähe riielda aga ikka,mind ei taheta.Kuigi mees teeb enamuse nn "ebameeldivaid" asju lapsega....paneb magama,peseb,üldse riidleb nagu rohkem.Mees on ka öelnud,et laps lihtslt tüdinenud,et minuga ju päevad läbi koos ja kui mees õhtul kodus,siis ikka tahab poiss rohkem issit.Ja et see tal mingi kasvuvärk ja et miks ma üldse lasen ennast sellest nii väga häirida.Et ka temale karjub poiss tihti,et tahan emmet,mitte sind.Jah ta küll ütleb mehele nii aga aint siis kui mees temaga nn"paha" asja teeb-magamaminekul,pesemisel jne....Mulle aga öeldakse seda peaaegu et iga asja peale.Ei tohi ma õhtul kaissu minna,vahel ei tohi temaga rääkidagi.vahel ei taha minuga mängidagi,ütleb et ei taha snd,tahan issit.Või kui tõuseb ülesse(päevaunest,mida ta enam iga päev ei tee),siis ka vahel ärkab jonniga ja kui ma üritan rahulikult rääkida ja uurida,mis viga,siis hakkab karjuma ja selline vinguv hääl ja tige nägu ees,et ei taha sind!Miks ta nii teeb?Olen tänu sellele juba ise hakanud asjale käega lööma.Kui ei taha mind,siis ei taha.Lasen mehel teha igast asju.Olen üritanud ikka järjkindlalt lapsele selgeks teha,et emme ka tahab sinuga mängida,sulle kaissu jne....Aga enam ei jaksa.Sisimas tahaks pidevalt nutta.Õhtul kui lapsed magavad,tulevad vägisi pisarad silma.Mida ma teen valesti?Miks see mulle nnii hinge läheb?Mis ma pean tegema,et temaga seda mõnusat ja head suhet tagasi saada,mis ennm oli.Ennem oli ikka emme ka tähtis ja emme pidi ikka ka igal pool olema.Nüüd tahab pidevalt ka vanaema juures olla.Ma olen iga päev selle pärast pinges ja närvilisem.Varem oli mees Soomes tööl ja me olime lapsega pievalt kahekesi(siis teist last veel ei olnud),siis pold probleemi.Ta oli ideaalne laps ja ma kordagi ei mõelnud,et olen talle halb ema või et ta äkki nüüd järgmisel hetkel jälle ütleb mulle midagi halvasti.Me saime väga hästi hakkama.
Kas tõesti teise lapse sünd,on selle kõige põhjustaja?Laps ise beebiga lepib hästi.Tundub vahel,et talle isegi beebi meeldib rohkem,kui emme.Olen juba ise ka hakanud "tänu" sellele uskuma,et olen jama ja et ei ole nii põnev,hea,tore kui issi.ja see makorda teeb mu kurvaks ja nii siis on pidevalt mul kehva tuju.See on nõiaring.Laps ka kindlasti tunnetab seda ja siis arvabki,et võib nii käituda.Olen kuulnud,et paljudel just vastupidi,et kui beebi sünnib,siis vanem laps just klammerdub ema külge.Ja väga paljudel on nii olnud.Miks meil siis vastupidi?
Nüüd tuli küll üks pikk ja keeruline lugu.Ei oskagi tegelt kirja panna oma tundeid hetkel.Igathes tunnen,et pole emaks loodud ja et polnud vist teise lapse sünniks veel valmis.No ei oska mina ühildada beebi ja 3 aastase tegevusi,et saaksin mõlemaga korraga tegeleda.Tunnen,et mu lastel ei ole mind vaja.Miks neil on vaja pidevalt kurba ja väsinud emmet?Issi ju hoopis rõõmsam ja saab lastega suurepäraselt hakkama.
Ei ole sõnu,et kirjeldada,kui haiget teeb see,et laps minuga nii käitub.Tahaks et see lõpeks.....tahaks jälle rõõmu tunda oma lastest ja päevast,et ei peaks ootama nii väga õhtut j lihtslt"elama" päeva üle kuidagi.Et saaks jälle rõõmu tunda päevast ja nutida iga hetke oma lastega.
On loomulik, et lapse tõrjuv hoiak teeb haiget. Eriti siis, kui olete ise väsinud ja on suur igatsus südamerahu ja rõõmu järele.
Nagu ma Teie kirjast aru saan, tunnete ennast halva emana ja mittevajalikuna. Ja laps eelistab muudkui isa seltskonda. Teie kirja põhjal tundub mulle ka, et laps on tegelikult jõudnud sellisesse vanusesse, kus issid tähtsaks muutuvad ja Teie pere on selles mõttes õnnelik pere, et issi on olemas ja tegeleb lapsega. Sageli pole isadel üldse aega või oskust lapsega toredaid või "pahasid" asju teha, kuigi lapsed seda väga vajavad. See aga ei tähenda, et Teie väärtus emana langeks. Olete ikka ja alati oluline. See ei muutu kunagi. Hetkel see ehk lapse sõnades alati ei väljendu, kuid tuleb arvestada veel ühe ealise iseärasusega - eitamise perioodiga. See on aeg, kui laps ütleb pea iga asja peale "ei", sest tahab enda ego tunnetada. Teie mees ütleb, et poiss saadab ka teda minema ja tahab emmet. Vahel võib juhtuda, et väsimuse ja paha enesetunde tõttu me ei kuule seda, mida öeldakse teistele. Hinge läheb ikka see, mida öeldakse meile.
Kui laps ütleb, "emme paha", "mine ära" jne, siis ta ei mõtle seda nii. Tegu on enda pahameele väljendamisega. Näiteks, kui Te ei osta lapsele poest seda, mida ta tahab, siis ta võib olla kuri ja öelda, et ei armasta enam emmet. Laps ei oska frustreerituse ja pahameelega muul moel toime tulla. Lapsele saab vanem abiks olla sellega, et kuulab last. Peegeldab tagasi tema tundeid. Näiteks "Sa oled pettunud, et ma sulle seda ei osta", "Sa oled väga pahane" jne. Nii kummaline kui see ka pole, peegeldused võivad lapse peagi maha rahustada ja laps õpib oma tunnetega paremini toime tulema.
Teie peres on väike beebi, kes vajab just Teie hoolt. Ilma Teieta ei saaks ta hakkama Küll aga vajate enda jaoks aega. Muidu kaob jaks teiste eest hoolitseda ja suurenevad süütunded. Keegi ei ole lõputult jaksav. Kui vähegi võimalik, siis võiksite ära kasutada isa toimekust ja olemasolu ning võtta endale aega väikseks puhkuseks. Iga ema vajab ja peab seda endale lubama Tehke midagi, mis on Teile meeldiv (Näiteks igapäevased jalutuskäigud, trenn, vann, tervisepäev spa-s jms, mis rutiinist välja viiks). Kui Teie jaks hakkab tagasi tulema ja meel läheb rõõmsamaks, siis tunneb sellest rõõmu kogu pere
kallis emme! Laps (3.a.) ei võta midagi omast peast. Mõelge,et kus,kes, millal ja miks on öelnud, et emme (issi) on paha. See võib olla olnud ainult kord ja Teie ise enam ei mäletagi.
Teile soovitan, et sõitke ~3 päevaks puhkama (ilma lasteta ja meheta), võibolla aitab.
Suvel sündis perre beebi. Kuna issil oli pikk puhkus, sai ta igati rahuldada tol hetkel 1.6 aastase lapse vajadused (alates hommikuse potitamisega kuni õhtul magama panemisega). Mina osalesin ka neis tegevustes aga põhirõhk oli siiski issil.
Sügisest läks issi tagasi tööle. Laps leppis sellega kenasti. Aga alates sellest ajast on süvenenud, et laps eelistab absoluutselt igas asjas issit. Enamasti võtab issi poja hommikul voodist üles aga kui peaksin mina teda võtma minema, poeb laps minust mööda ja hüüab juba magamistoast issit. Issi saab tugeva kallistuse ja musi, mina ei saa midagi. Hommikuste asjadega tegeleb endiselt issi, sest ma tegelen samal ajal beebiga. Kui issi tööle läheb, lehvitame talle ja sealt edasi mängime ja käime õues jne. Kuni lõunaunne minekuni, siis paneme beebiga venna lõunaunne, beebi võetakse kaissu, kallistatakse, musitatakse. Kui küsin, et emme soovib ka musi, kalli, lükkab laps mind eemale ja soovib, et ma toast lahkuksin (st. et ta soovib nüüd magama jäda). Mina saan musi või kallistuse, kui müramise keskel ise talle need annan. Olen öelnud, et emme soovib ka musi, kalli saada, sest emme armastab sind väga ja tahab sulle head und soovida. Ei mõju, selle peale lükkab mind käega eemale.
Lõunaunne lähevad lapsed poole tunnise vahega- vanem on juba voodis, siis tegelen veel beebiga ja siis läheb ka tema magama. Unest äratamine- teen vanemale magades musi ja ütlen, et varsti on aeg ärgata. Siis söödan beebil kõhu täis ja koos beebiga lähme siis äratama. Püüan nendega võimalikult palju mängida, kuni issi tulekuni. Mingi hetk oli lausa nii, et laps seisis aknal ja ootas nuttes issit, sel ajal kui beebit pärast lõunaund söötsin. Kui tahtsin teda ise lohutada, lükkas eemale ja korrutas "ei taha, issi koju".
Kui issi on koju tulnud, on emme unustatud (mürades mängib ka minuga) aga sülle tohib võtta vaid issi, kallistada tohib vaid issi jne. Varem ei öelnud issi selle kõige peale midagi, kui laps mind eemale lükkas. Ta leidis, et kui üks tegeleb mingi probleemiga (ka nt see, et laps lükkab mind eemale), siis teine ei peaks sekkuma- üks lapsevanem korraga. Olen ka ise selle põhimõtte pooldaja olnud aga viimasel ajal tunnen, et ma olen justkui oma hädas täiesti üksi, sest issi sellist eemaletõugatud tunnet ju ei tunne. Tunnen, et mina olen paha politseinik ja tema hea politseinik.
Kuni õhtuni mängime siis mõlemad lastega. Siis hakkan mina beebi söötmise ja magama panemisega tegelema, issi kas siis vannitab vanemat või hakkab õhtusööki valmistama ja laps vaatab selle aja mulikat (see on ainus aeg päevas, kus lapse ärkvel oleku ajal midagi mängib).
Kui beebi magab, meil kolmel õhtusöök söödud, on vanema lapse uneaeg. Issit kutsutakse kaissu, emme kaissu ei tohi. Issit musitatakse, kallistatakse, emme seda teha ei tohi. Päris vastik tunne on juba, et mida ma sinna tuppa ronin, kuhu mind ei soovita.
Päeval saavad tegevuste käigus musitatud, kallistatud, kiita mõlemad lapsed. Kui midagi on valesti, siis peegeldan ja selgitan, miks beebi midagi teeb nii nagu teeb või kui vanema laps käitub valesti, peegeldan ja selgitan, et käitumine ei ole lubatud. Kui tunded keevad üle ja pahandan liiga kõvasti, palun alati lapse käest vabandust ja selgitan, mis minuga juhtus.
Vanema lapse üks-ühele aeg on kui beebi hommikust uinakut teeb, siis mängime, ehitame, laome, loeme jms. Kaasame issiga vanemat last võimalikult palju ka söögitegemisse, kui kolmekesi mõnda kooki valmistame.
Nüüd tahakski teada, et mida siis teha. See olukord sööb justkui seest poolt.
Kas lapsega peaks korraga rääkima vaid 1 inimene või peaks issi sõnaliselt toetama minu juttu ja mina issi juttu? Või on õige, et üks tegeleb korraga? Mis on valesti minu ja lapse suhtes- ma ju tegelen temaga samuti nagu beebiga nii palju kui võimalik... ma tõesti ei näe enam, mida ma muuta saaksin.
Suvel sündis perre beebi. Kuna issil oli pikk puhkus, sai ta igati rahuldada tol hetkel 1.6 aastase lapse vajadused (alates hommikuse potitamisega kuni õhtul magama panemisega). Mina osalesin ka neis tegevustes aga põhirõhk oli siiski issil.
Sügisest läks issi tagasi tööle. Laps leppis sellega kenasti. Aga alates sellest ajast on süvenenud, et laps eelistab absoluutselt igas asjas issit. Enamasti võtab issi poja hommikul voodist üles aga kui peaksin mina teda võtma minema, poeb laps minust mööda ja hüüab juba magamistoast issit. Issi saab tugeva kallistuse ja musi, mina ei saa midagi. Hommikuste asjadega tegeleb endiselt issi, sest ma tegelen samal ajal beebiga. Kui issi tööle läheb, lehvitame talle ja sealt edasi mängime ja käime õues jne. Kuni lõunaunne minekuni, siis paneme beebiga venna lõunaunne, beebi võetakse kaissu, kallistatakse, musitatakse. Kui küsin, et emme soovib ka musi, kalli, lükkab laps mind eemale ja soovib, et ma toast lahkuksin (st. et ta soovib nüüd magama jäda). Mina saan musi või kallistuse, kui müramise keskel ise talle need annan. Olen öelnud, et emme soovib ka musi, kalli saada, sest emme armastab sind väga ja tahab sulle head und soovida. Ei mõju, selle peale lükkab mind käega eemale.
Lõunaunne lähevad lapsed poole tunnise vahega- vanem on juba voodis, siis tegelen veel beebiga ja siis läheb ka tema magama. Unest äratamine- teen vanemale magades musi ja ütlen, et varsti on aeg ärgata. Siis söödan beebil kõhu täis ja koos beebiga lähme siis äratama. Püüan nendega võimalikult palju mängida, kuni issi tulekuni. Mingi hetk oli lausa nii, et laps seisis aknal ja ootas nuttes issit, sel ajal kui beebit pärast lõunaund söötsin. Kui tahtsin teda ise lohutada, lükkas eemale ja korrutas "ei taha, issi koju".
Kui issi on koju tulnud, on emme unustatud (mürades mängib ka minuga) aga sülle tohib võtta vaid issi, kallistada tohib vaid issi jne. Varem ei öelnud issi selle kõige peale midagi, kui laps mind eemale lükkas. Ta leidis, et kui üks tegeleb mingi probleemiga (ka nt see, et laps lükkab mind eemale), siis teine ei peaks sekkuma- üks lapsevanem korraga. Olen ka ise selle põhimõtte pooldaja olnud aga viimasel ajal tunnen, et ma olen justkui oma hädas täiesti üksi, sest issi sellist eemaletõugatud tunnet ju ei tunne. Tunnen, et mina olen paha politseinik ja tema hea politseinik.
Kuni õhtuni mängime siis mõlemad lastega. Siis hakkan mina beebi söötmise ja magama panemisega tegelema, issi kas siis vannitab vanemat või hakkab õhtusööki valmistama ja laps vaatab selle aja mulikat (see on ainus aeg päevas, kus lapse ärkvel oleku ajal midagi mängib).
Kui beebi magab, meil kolmel õhtusöök söödud, on vanema lapse uneaeg. Issit kutsutakse kaissu, emme kaissu ei tohi. Issit musitatakse, kallistatakse, emme seda teha ei tohi. Päris vastik tunne on juba, et mida ma sinna tuppa ronin, kuhu mind ei soovita.
Päeval saavad tegevuste käigus musitatud, kallistatud, kiita mõlemad lapsed. Kui midagi on valesti, siis peegeldan ja selgitan, miks beebi midagi teeb nii nagu teeb või kui vanema laps käitub valesti, peegeldan ja selgitan, et käitumine ei ole lubatud. Kui tunded keevad üle ja pahandan liiga kõvasti, palun alati lapse käest vabandust ja selgitan, mis minuga juhtus.
Vanema lapse üks-ühele aeg on kui beebi hommikust uinakut teeb, siis mängime, ehitame, laome, loeme jms. Kaasame issiga vanemat last võimalikult palju ka söögitegemisse, kui kolmekesi mõnda kooki valmistame.
Nüüd tahakski teada, et mida siis teha. See olukord sööb justkui seest poolt.
Kas lapsega peaks korraga rääkima vaid 1 inimene või peaks issi sõnaliselt toetama minu juttu ja mina issi juttu? Või on õige, et üks tegeleb korraga? Mis on valesti minu ja lapse suhtes- ma ju tegelen temaga samuti nagu beebiga nii palju kui võimalik... ma tõesti ei näe enam, mida ma muuta saaksin.
ahjaa, ka meie issi arvab, et vanem laps hoiab rohkem tema poole, sest issit näeb vähem. Ning lapsega koos tehtavatest asjadest, et ka mina kaasan teda nii palju kui ühte 2.aastast kaasata saab oma igapäevastesse tegevustesse (pesu pesemine, nõude kappi panemine, koristamine jne).
Et kõik nii trööstitu ei ole, siis laps istub päeval hea meelega minu süles, soovides, et temaga koos tegevusi teeks. Teen seda aga paratamatult pean ma ka beebit jälgima. Kõik muu sobib lapsele aga mitte intiimsemad asjad nagu musid ja kallistused.
Muidugi võib lapse käitumine tekitada teis segadust. On ju enamasti lapsed selles vanuses rohkem emme küljes ja vahel lepitakse issidega ka. Võib ju nii ollagi, et lapsele üks vanematest lähedasem kui teine. Täiesti võimalik, et lapsele oli nö kriitilisel ajal isaga koostoimetamisi rohkem ja sellest ka kiindumine. See oli aeg, kus ta polnud veel kahenegi ja vajas väga selgelt üht kindlat inimest, kes tema päralt on ja sel ajal oli isa rohkem temaga. Neil võis kujuneda eriline side, just emotsionaalselt ja nüüd on loomulik, et ta eelistab seda tuttavat ja turvalist tunnet, mis tal isaga juba on. Kui lapsed saavad suuremaks, siis hakkab ka teise vanema roll muutuma ja ka tema lastakse lähemale. Tavaliselt on lihtsalt teises järjekorras, kuid teil on niipidi, et praegu isa ja pärast järjest enam ka ema. Kuigi teile võib lapse eelistus haiget teha, on siiski olulisem, et tal on kaks vanemat ja mõlemad on talle väga olulised, kuid erineval viisil. Usun, et te teete juba praegu seda, mida laps vajab – olete temaga palju koos, tegelete aktiivselt siis, kui beebi kõrvalt saate, mängite, mürate, püüate mõista ja kuulata lapse vajadusi, olete olemas, kui ta teid vajab, lohutate, kui ta issit ootab jne. Kõik see ongi, mis on lapsele tähtis. Lapsele oleks see liialt koormav, segadust tekitav, kui ta tunnetaks teie pettumust, et ta eelistab issit või kui ta parasjagu ei soovi teid kallistada. Kuigi inimlikult teie tunded väga mõistetavad, oleks ikkagi hea arvestada praegu sellega, et teie lapse jaoks on lihtsalt praegu issi-eelistuse aeg ja temaga ei ole midagi valesti. Ka teie ei ole midagi valesti teinud ja päris kindlasti olete te oma lapsele väga kallis. Ta lihtsalt peab saama oma arengus kiinduda esmalt ühte ja seejärel teise. Sellest tulenevalt võib olla just parim viis, tal võimaldada oma kiindumust väljendada ja mitte tunda kuidagi end selles süüdi. Mis puutub üks korraga tegelemisse ja toetamisse, siis muidugi on see hea, kui laps kogeb, et teie ei ole pettunud, kui isa tegeleb lapsega ja te saate nende koostegemisi toetada. Sama ka teistpidi, kui teie lapsega midagi toimetate, siis on lapsele kindlustunnet pakkuv, kui isa selle heaks kiidab. Seejuures on veel tore elamus, kui laps näeb, et ema ja isa on vahel päris kahekesi ja neil on tore, nad ka kallistavad-musitavad. Samuti on beebiga – ka temaga on nii isa kui ema ning vahel ollakse ka kolmekesi ja neljakesi. Iga kogemus on rikastav ja lähendav.
Kirjutasin oma küsimuse valesti- Kui laps on midagi valesti teinud, siis kes peaks lapsega "riidlema" (ma ei oska seda paremini sõnastada)- kas korraga rääkima vaid 1 inimene või peaks issi sõnaliselt toetama minu juttu ja mina issi juttu? Või on õige, et üks seletab korraga?
Kas see on vale käitumine, kui issi püüab last ümber veenda öeldes, et emme tahab ka kalli, kui laps on öelnud, et ta ei taha mind kallistada nt õhtuunne minnes?
Te pole kindel, kuidas reageerida siis, kui on vaja last korrale kutsuda. Usun, et enamasti piisab ikka ühest vanemast, see, kes parasjagu lapsega tegeleb ja kellel on probleem temaga. On ju loomulik, et see vanem, kes on häiritud, pahane ja soovib lapse käitumist mõjutada, tema reageeribki. Parim on teha seda kehtestavas mina-keeles. Teise vanema roll oleneb juba olukorrast ja siin on raskem anda ühest vastust. Ei ole tingimata vajalik, et kaks inimest lapsega pahandavad. Seda enam, et ka isa ja ema on täiesti kaks eraldi olevat persooni ja vahel on üks mõnes küsimuses rangem ja teine leebem, vahel koguni erimeelt. Mis on aga tähtis, et laps ei kogeks, et üks lubab, teine keelab, st lapsele on väga segadust tekitav, kui üks tühistab teise korralduse, eirab, töötab teisele vastu. Kui laps tajub, et isa-emal on omavaheline võimuvõitlus, siis lapse käitumises soodustaks see protesti (jonnimist). Pigem ikka nii, et ema suhtub tõsiselt isa poolt öeldusse, tema vajadustesse ja vastupidi. Kuid ei pea tingimata ühisrindena korraga lapsega pahandama. Kui olete mõnes asjas erimeelt, siis vaielge see selgeks, tehke kokkulepped ja pidage neist kinni. Lapsele on lihtsam täita vanemate selgeid ja konkreetseid nõudmisi.
Mis puutub kallistamisse, siis lapsele surve avaldamine ei pane teda küll kuidagi lähedust nautima. Kallistamine võiks ju ikka seostuda positiivse emotsiooniga, soojusega, õrnusega ja olema kindlasti soovitud. Kui seda nuruda või peale suruda, siis saab sellel olema hoopis teine tähendus. Pigem ikka arvestada lapse piiridega, tema valmisolekuga. Mõnel toredal kahekesi olemise hetkel, kui näib, et see on lapsele vastuvõetav, oleks kindlasti tallegi tore, kui teda embate, midagi ilusat ja head ütlete ning seeläbi kujunebki tal positiivne seos. Aga miks mitte proovida vahel nii, et teha kolmekesi ühine kalli. Samuti mõjub hästi, kui isa lapse nähes ema kallistab ja ema isa. Laps võtab lihtsalt üle kõik toreda ja tahab sellest osa. Mis aga peaasi, et see oleks vabatahtlik, loomulik, siiras ja soojade suhete kinnituseks.
. See ei muutu kunagi. Hetkel see ehk lapse sõnades alati ei väljendu, kuid tuleb arvestada veel ühe ealise iseärasusega - eitamise perioodiga. See on aeg, kui laps ütleb pea iga asja peale "ei", sest tahab enda ego tunnetada. Teie mees ütleb, et poiss saadab ka teda minema ja tahab emmet. Vahel võib juhtuda, et väsimuse ja paha enesetunde tõttu me ei kuule seda, mida öeldakse teistele. Hinge läheb ikka see, mida öeldakse meile.