Tütar saab suvel 3-seks ja on ülimalt õrna hingega, mõtlen juba lausa, et kas teisi selliseid on veel? Näiteks ei saa ühegi tema naljaka jutu peale naerda, tal kohe suunurgad allapoole, kahtlustab et tema üle naerdakse mõnitavalt (selliseid pahatahtlikke kogemusi tal tegelikkuses ei ole) ja ütleb tasakesi "ära naera". Kui võõramas seltskonnas ettevaatamatult naerma pursatakse mingi tema toreda mängu või teksti üle, siis on ta lausa nutma hakanud. Kõik kohkuvad seepeale. Lisaks ei talu ta üldse tõrelemist - tuleb ka kohe nutt peale ja hakkab kurvalt "palun vabandust, palun vabandust" korrutama. Kusjuures ei ole me üldse temaga liiga ranged olnud, tegelikult on toredalt kuulekas ja asjalik laps, ei sigatse ja ei ole vaja hommikust õhtuni temaga kärkida. Kehalist karistust pole ta ka kunagi tunda saanud. Ja selline on ta niiöelda eluaeg olnud - esimene kord üllatas meid, kui umbes 8-kuuselt minu ja issi naerupahvaka peale solvunult üürgama kukkus.
Üleeile aga ma suisa jahmusin, kui tal tuli peale köhahoog, mina seepeale murelikult küsisin, et kas kurk valutab ja arutlesin, et vist on külmetanud - hakkas taas pisarsilmil vabandust paluma. No nuta või naera!
Kuidas sellist last küll kohelda? Et tal natukene paksem nahk kasvaks. Osaliselt on äkki asi tähtkujus (ta Vähk, kuuldavasti need on tundlikud) ? Aga kardan küll, et elus saab tal niimoodi suht raske olema, kui kõike isiklikult ja südamesse võtab.
Taustinfoks veel niipalju, et lasteaias ei käi - mõned mängusõbrad on küll, nendega on elav ja rõõmus laps, tegutseb energiliselt. Muidu võõraste täiskasvanutega on esialgu ettevaatlik, aga pikkamisi võtab omaks, päris nii ei ole et suust sõna välja ei saa.
Laps liiga noor seega arvan, et pole mõtet teha pikaleulatuvaid järeldusi. Vanuse ja sotsiaalsete suhete hulga suurusega hakkab tõenäoliselt ka probleem hääbuma. Siinjuures on kahtlemata oluline, et laps saaks positiivse kogemuse, turvalise lõbususe osaliseks. Võiks soovitada omaealiste sotsiaalsete kontaktide laiendamist.
Lapse läbielamistele, kus ta tõlgendab naeru pahatahtlikuna reageerida täiendavate selgitustega, et nali võib olla ka tore ja naerda on vahva. Laps võiks kogeda olukordi, kus teineteise naljakate äparduste peale on kohane naer, seejuures mitte pahatahtlik vaid lõbus kõigi jaoks. Millest võiks tuleneda ka veendumus, et naer on situatsioonikeskne. Mudeliks siin saate olla teie ise, naerdes näiteks oma enda naljakate äparduste või ütlemiste, tegemiste peale.
? Aga kardan küll, et elus saab tal niimoodi suht raske olema, kui kõike isiklikult ja südamesse võtab.