Mida päev edasi, seda nõutumaks muutun oma 9 aastase poja kasvatamisel. Ühelt poolt on ta just selline, kelle üle iga ema uhke oleks - abivalmis, viisakas, vaikne. Seda kõike koolis, kusjuures juba teist aastat järjest on ta pälvinud klassis kõige viisakama ja sõbralikuma poisi tiitli (hääletasid klassikaaslased, mitte õpetajad!). Ta joonistab väga hästi (juba lasteaias suutis ruumilisi pilte joonistada), käib rõõmuga klaveritunnis ja mängib üsna kenasti, teeb sporti, on tohutu fantaasiaga kõikvõimalike tehniliste konstruktorite kokkupanemisel (suudab suurepäraselt aru saada ja järgida ka täiskasvanutele mõeldud keerulisi erineva tehnika kokkupanekujuhendeid). Ühesõnaga: laps on tubli ja tark. Kuid kodus...! Ta on muidu samasugune, kuid ajataju puuudub täielikult (aeg on kummist ja venib tema tahtmist mööda) ning esikohal ainult see, mis talle huvitav tundub. Tuleb koolist, sööb ning asub suure õhinaga oma "projekte" teostama - kas saksakeelseid dokumentaalfilme televiisorist vaatama (olude sunnil veetis ta mõned aastad varasest kasvueast saksakeelses keskkonnas), Legodest masinaid ehitama või tormab õue liiva sisse tunneleid kaevama ja uusi sillakonstruktsioone välja ehitama. Kui tuleb aeg järgmise päeva tundideks valmistuda ei huvita see teda põrmugi. Järgmised rasked tunnid käib meie vahel tohutu kodusõda, kus ma tuletan meelde, et kodused tööd on vaja ära teha, siis teen seda kõvemal häälel, siis võtan kogu oma fantaasia kokku, et meelitada, anuda, paluda...ja miski ei aita tavaliselt. Ta lihtsalt ei saa aru, et aeg aina kulub ja kulub ning kohe-kohe käes magamaminekuaeg. Kui ta siis lõpuks tuleb, pean terve õppimisaja tema kõrval seisma, et ta plehku ei paneks või muude asjadega ei tegeleks. Sest õppimine on tema jaoks igav. Mitte sellepärast, et ta oleks kehv õpilane (matemaatikas on ta alati klassi esimene ja teised ained ei valmista ka mingit raskust). Tal ei ole ka kontsentreerimisraskusi, kui teeb asju, mis teda huvitavad. Õppimine aga ei huvita üldse, välja arvatud siis, kui ta leiab õpikust huvitavaid fakte, mida ta veel ei teadnud... Sama võitlus käib pessuminekuga, kuid kui ta lõpuks vannis on, siis ei saa teda sealt enam välja, sest käsil on näiteks projekt "mitu väiksemat seebimulli võib ühe suure sisse mahtuda". Kui igaõhtune kodusõda lõpuks läbi ja poiss paari minutiga magama jäänud, tunnen end nagu oleks selle päevaga täiesti tühjaks pumbanud. Ühtegi mõtet pole enam peas, isegi raamatut ei jaksa enne und lugeda... Ja ees on järgmine päev, täpselt samasugune. Kas on meetodit, kuidas sellisele (armsale, targale ja kangekaelsele) lapsele vastutustunnet ja ajataju tekitada? Läbi proovitud on ka see meetod, mis juhtub siis, kui jääbki õppimata. Tegin ükskord proovi ja tuletasin talle ainult paar-kolm korda koduseid töid meelde. Rohkem mitte. Lõppes kõik nii, et ta ronis vabatahtlikult keskööl voodist välja (kui talle lõpuks meelde tuli) ja istus laua taha õppima - mida ta suurest väsimusest muidugi enam korralikult teha ei suutnud. Ja nii me istusime terve perega pool ööd üleval, kuni ta laua taga haigutades ja pisaraid pühkides õppis. Järgmine päev oli selge, et mingit õppust sellest küll ei võetud...
Ja veel - kõige rohkem teeb muret see, et (koolis nii rõõmus ja viisakas) poeg muutub kodus kohe tigedaks ja trotslikuks, kui talle keset tema enda huvitavaid tegemisi mingeid kohustusi meelde tuletada, näiteks õppimist, asjade koristamist või muud sellist - isegi riietumist... Ta kas ei tee välja või karjub täiest kõrist:"Ma juba kuulsin! Mine ära!" Ja mängib edasi. Kusjuures me alati anname talle piisava ajavaru, öeldes, et (näiteks) veerand tunni pärast tuleb tegevus lõpetada ning asuda riidesse panema, et välja minna või koolitööd tegema või muud sellist. Veerand tundi saab mööda ning ei midagi - poiss mängib edasi. Kõik see kokku on suur närvikulu ning aja raiskamine. Ainus nipp, mida saab vahete-vahel kasutada, on teha tegevusi aja peale. See tähendab - teha talle ettepanek vaadata, kui palju aega kulub näiteks matemaatika kodutööde tegemisele või riidessepanekule. See talle meeldib ja kõik saab kiiresti tehtud. Kuid alati seda kasutada ei saa.
Tõenäoliselt on Teie poeg tõesti väga mitmekülgselt andekas ja seejuures ka väga aktiivne palju huvisid, ettevõtlikkust ja ringe ning kõigele kulub palju aega ja energiat. Olete tähele pannud, et seda, mis teda köidab, teeb ta suure pühendumisega ja tähelepanu kontsentreeritusega.
Niisiis, teie jaoks on tekkinud mure, et õppimine jääb sageli unarusse ja ka käitumine kodus pole selline nagu sooviksite.
Esmapilgul tekib küsimus, vaatamata ilmselgelt väga suurele võimekusele, kas seda kõike siiski tema jaoks liiga palju pole. See näide, kus kirjeldasite, et poiss ise kasvõi südaööl õppima asub ja pingutab kodutööd kasvõi pisaratega ära teha, viitab tema suurele kohustetundele, soovile vastata temale esitatud nõudmistele. Seejuures jääb ta aga raskustesse selle kõigega toime tulla ning võimalik ebaõnnestumine võib tähendada tema jaoks ka suuri pingeid, millele viitab tema käitumine kodus. Kuidas Te saaksite teda aidata ja tunnustada?
Olete märganud, et käskimine ja ka palumine ei aita, ilmselt on kasutu ka pikad selgitused ja moraali lugemine (see ärritab teid mõlemat). Teie tähelepanekud näitavad, et paremini mõjuvad mängulised lähenemised või huvi tekitamine (nt. vaatame kui palju aega kulub jms.). Mis vähegi toimib, siis proovige asja huvides ära kasutada. Ajataju ja korrastatuse saavutamiseks oleks oluline temaga koos sobivad ajaplaanid teha. Oluline on kindlasti tema huvi tekitada ja teda kaasata. Pideva kurnava meeldetuletuste vältimiseks üritage pojaga (veel parem koos perega) üks arutelu maha pidada teemal, kuidas korraldada kõik olulised tegemised nii, et kõik oleks rahul (sobiv väljendusviis mina-keel: nt ma olen mures, kui näen, et sa pole õppima asunud ja ma ei taha, et me selle pärast tülitseksime. Mulle meeldiks koos sinuga leida sobivad lahendused jne.) Usun, et Teie pojal on piisavalt nutikust, loovust ja ka vastutustunnet (ta on ju ise huvitatud, et kõik õpitud oleks!) ka üks tore ajakava endale koostada ja see ka näiteks üles riputada.
Kui iga päev on oma nägu ja tuleb jätta ka ruumi spontaansetele projektidele, siis tehke ettepanek koostada üks üldine plaan, kus on kirjas vaid kõige olulisemad (kool, huviringid, õppimine, magamaminek jms) teine iga päeva eripära ja soove arvestav. Plaani võib teha ka näiteks konkreetseks õhtuks. Seejuures leppige kokku, kes kellaaega jälgib, kuidas toimub meeldetuletamine jne. Parim on see, kui poeg ise teeb vastavad ettepanekud.
Kirjutate, et vahel aitab vaid juuresistumine. Pakkuge talle abi ja võimalust seda jätkata. Ka paljud hüperaktiivsed lapsed vajavad seda, et paremini asja juures püsida. Kindlasti tunnustage poja edusamme, eriti neid, mis puudutavad märke sellest, et ta on pingutanud ja tal on kordaminekud. Sellel on hindamatu väärtus! Loomulikult võib väljendada ka lihtsalt heameelt mistahes toreda asja üle (nt positiivsed mina-sõnumid: mul on hea meel, et täna on kõik õigel ajal tehtud; ma olen rõõmus kui ; mulle meeldib sinu pilt . jne.).
Ja lõpuks, kui poeg on trotsilik, avaldab oma pahameelt või on teisel arvamusel, siis kui vähegi kannatust jätkub, on oluline ta ära kuulata (ümbersõnastus ja tunnete peegeldamine, nt sind pahandab kui ma .).
Edu ja rõõmu Teile!
Suur tänu asjalike soovituste eest! Päevaplaani koostamine koos temaga ja püüe sellest kinni pidada võib ehk abistada küll - selle pealt vaadates saab ta ehk ka paremini aru, kui üks tegevus hakkab teisele "sisse sõitma". Kiitust oleme me õige käitumise ja edusammude eest ehk ka liiga vähe jaganud, siin on meil arenguruumi. Ilmselt peab poja koolivälise koormuse veel kord läbi mõtlema, kuigi see on päris keeruline. Sest koolipäevad on tal üsna pikad ning mingit sporti on ju igal lapsel vaja teha vastukaaluks vaimsele pingutusele. Peale trenni ongi aga juba õhtu käes ning kodusele õppimisele ja päris oma projektidele hakkab aega nappima. Kuid me püüame!
Suur tänu veel kord!
Ma olin kah umbes samasugune poiss noorena ja kui ma siis pideva näägutamise peale lõpuks ära õppisin ja hea hinde sain, siis võisin kindel olla, et järgnes pikk moraaliloeng põhjused-tagajärg seosetest a´la "näed nüüd kui hea oli, et sa ära õppisid, nüüd said hea hinde, kui sa alati ilusti ära õpiks, siis oleksid koguaeg kõik viied, nagu minul, kui ma väike olin, mind ei pidanud keegi sundima, ise tahtsin õppida, ma sain juba varakult aru, et ma õpin endale mitte vanematele, mis sulle aga kuidagi ei tundu kohale jõudvat"...hingamine..."õppimine ja haridus on väga tähtsad, kui kõrgharidust ei ole, siis saab sinust transporttööline, mina sain juba varakult aru, et ma õpin endale, ise tahtsin ülikooli minna, ega keegi mind ei sundinud, ma tunnen paljusid, kes räägivad, et oleks mind rohkem sunnitud õppima, nii halb on ilma kõrghariduseta". Sellise jutu peale ei tekkinud küll tunnet, et ma endale õpiks.
Jah, ma olen ise ka pidevalt mures, et selline näägutamine ja meeldetuletamine võib õppimisetahtmisele vastu töötada. Seepärast püüangi leida igaõhtuses rutiinses (just nimelt rutiinses!) kodutööde tegemises loomingulisi taganttõukamisi. Täna avastasin järjekordselt, et kõikide homseks antud ülesannete tegemised venivad-venivad-venivad... Kuid kribinal-krabinal tegi poeg ära loodusõpetuses antu, sest see nõudis entsüklopeediates tuhnimist ja huvitavate loomade kohta andmete kokkuotsimist. Kuid enamus kodutöödest nõuavad just laua taga istumist ja tuimalt lehekülgede kaupa tegemist...
Sinu jutust jääb küll mulje, et sinul on rohkem probleeme kui poisil endal. Sul on suurepärane laps ja katsu ta rahule jätta.Minu arust on solvav kui oled õppimise ajal tema kõrval!! Sa ei usalda oma last ja see on kurb. Kas te issiga võtate osa mõnedest tema eksperimentidest? Kiitke teda nendes ettevõtmistes sest see on haruldane.Teil on kodus noor insener ja selle asemel et teda trenni sundida küsige, millises ja kas üldse ta mingis ringis käia tahabki? Sinu jutust jääb mulje, et tal kodus tegemist kuhjaga.
Igal juhul õnnitlen sind sinu toreda lapse puhul ja kordan paar kulunud lauset - kes ütles, et geeniustega peab kerge olema? Ja kui laps kõike korralikult ei jaksa(kelle jaoks korralikult?) siis tehku ainult pool.Me täiskasvanud ka ei jaksa 10 ainet korraga hästi õppida.
Probleem on jah alati ikka enne vanemates ja siis alles lapses. Kas laps ise valis endale huviringid või käib ta seal käsu korras? Ta on lihtsalt tüdinenud kõigest kõrvalisest ,mis teda ei huvita . Temal on selgelt omad huvid. Ta on tark ja andekas.Peaks teda igati toetama sellel suunal,mida ta on valinud Vähendage koormust ja ärge kogu aeg sundige. Ega lapse päevikus ei pea alati olema ka ainult viied !!! See on ju jube,kui kõik sinu elus on korraldatud ja keegi kogu aeg sul kukil istub Igaüks meist tahab natuke vabadust.
