Teen kodus tööd. ALguses tundus see hea idee, saan lapsel samal ajal silma peal hoida ja hoian sõidu pealt oluliselt aega kokku. Nüüd siis olen aga täitsa hädas, kuna 4-aastane lihtsalt ei lase mul mitte midagi teha. Nii kui istun arvuti taha on temal ka kohe sinna tuppa asja, kisub minu tööpabereid jne. Olen raamatupidaja ja see nõuab päris palju kontsentreerumist. Minu manitsused ja keelamised on nagu haneselgavesi. Olen püüdnud sättida nii, et kutsun vanaema selleks ajaks kui pean tööd tegema meile, et keegi tegeleks lapsega, kuid ka siis on pidev hädakisa lahti. Nii ma ei saagi oma tööle keskenduda ja pean mitu korda kõike kontrollima. Ma tunnen vahel täitsa viha lapse vastu ja see hirmutab mind!!!!
Järsku oleks lahendus see, kui vanaema leiaks lapsele mingi huvitava tegevuse. Lähevad koos õue jalutama sellel ajal, kui sa pead tööd tegema või sätid ise töö lapse lõunauinaku ajale.
Sama kogemus meil. Mina lõpuks loobusin kodus töötamisest. Hästi raske oli lahus hoida tööle keskendumist ja lapsega tegelemist. Lapsel ikka tekib päeva jooksul miljon küsimust, mida on lihnte üle ukse küsida ka siis kui mina tööd tegin. Samas kui sul on lapsehoidja või ema samal ajal, siis võib-olla on lahenduseks temaga rääkimine ja lepite tõesti kokku mingi rutiini, kuidas nendel päevadel tegevust korraldada, nii et sa saaksid tööd teha. Mul lapsehoidja varianti ei olnud.
Ma arvan, et oluline oleks leida mingi rutiin. Laps vajab ju samamoodi harjumist uue süsteemiga. Ta olnud seni harjunud, et ema on kogu aeg olemas ja kui ema on kodus, siis on tal ka tema kui lapse jaoks aega. Nüüd aga ema teeb teatud aegadel tööd. Lapse jaoks on raske esialgu mõista, miks on ühel ajal ema juurde minek keelatud. Selgita talle ja seda tuleb tõenäoliselt teha korduvalt, laps õpib suhteliselt kiiresti selle ära. Samas see, et kui lapsehoidja on olemas ja siis ikka pöördutakse sinu kui ema poole probleemide lahendamiseks, tuleks selgeks rääkida juba lapsehoidjaga. Leppige omavahel kokku ja selgita talle, et sul ei ole võimalik tööle keskenduda. Nii arvan mina
Tere!
Nelja aastase lapse kõrvalt püüda ühitada kodune elu, lapse hoidmine, tööalane tegevus- on väga julge ettevõtmine. Ükskõik, kui hästi te oma päeva ka ei planeeriks, on lapse vajadused ikkagi esiplaanil. Ta on selles vanuses, kus täiskasvanu lähedalolek ja temaga tegelus on hädavajalikud. Kui laps ei lase Teil oma tööle keskenduda, siis ei tee ta seda kindlasti kiusamise või jonni pärast. Lapse rahulolematuse põhjus on ajendatud mingist tema elutähtsast vajadusest. Ei piisa sellest, et kõht on täis jne.
Lapse emotsionaalsed vajadused sunnivad last otsima kontakti täiskasvanutega, eelkõige ema või isaga. Nende vajaduste puudujääk teeb lapse rahutuks. Kui laps on rahutu, lähete temaga tegelema, nii saabki laps tunda jälle turvatunnet, et kõik on korras. See on märk sellest, et ta vajab Teid väga.
Selles vanuses lapse püsivus ühe tegevuse juures on üsna lühike. Seega ei saa panna teda mängima üksi ühte mängu. Ta vajab mängu suunamist ja emotsionaalset kontakti täiskasvanuga.
Parima lahendususe leidmiseks tuleb Teil teha valikuid: leida lapsele enda töö tegemise ajaks hoidja või korraldada oma töö ümber.
Lapsele pühendatud aeg on parim investeering tulevikku.
