Selline mure mul , et laps närib küüsi . Kui talle meelde tuletan et näppu ei pane suhu siis saab aru ja kui ütlen et oota emme lõikab kääridega ära siis see ka nagu rahustab maha.
Muidu ise kunagi ka väiksena närisin küüsi- et egas see ju pärilik ole?
Ja muidugi olen ka lugenud ja kuulnud et küüsi ajab närima last see kui on närviline vms. Aga ma ise küll ei oska öelda põhjust miks see on tal sest midagi närvilist küll pole kodus meil.
Laps käib lasteaias. Kas see võib olla sellest tingitud?
Kuigi lasteaiaga pole meil kunagi probleeme olnud- kunagi pole sinna nutuga mindud . Pigem vastupidi väga meeldib olla seal.
Ja võimalusel saab ka lasteaia vabu päevi. St et 3k nädalas ehk käib seal kokku.
Mida teha siis?
Kas tegu tüdruku või poisiga?
Kui tüdrukuga, siis soovitaksin näiteks küüntenärimisvastast küünelakki.
Üldiselt on hea jääda rahulikuks ja lihtsalt meelde tuletada või siis küünenärimise kõrvalt teise tegevuse juurde suunata.
Eks iga laps peab kuidagi oma pingeid maandama (selles vanuses on elamine ise pingeline - mõistmine suureneb, maailmapilt avardub jne). Meie 3a poiss elab maailmavalu ja kasvuraskusi välja aeg-ajalt öösiti. Lihtsalt nutab unesegaselt, lohutada eriti ei annagi. Tahab neil hetkedel kõike ja mitte midagi ehk siis üpris sassis omadega. Juhtub seda ehk kaks korda kuus või isegi harvem.
Ise olin ka küünenärija, kuid tugeva enesekontrolliga koolitasin teismelisena ise välja.
Loodan, et saate teiegi üle
meil näris kolmene tüdruk nii pool aastat küüsi. Lõppes see siis kui ma talle selgeks tegin, et näritud küüsi ei saa lakkida. Kui ta siis terve ühe nädala ei olnud küüsi närinud, värvisime küüned läbipaistva lakiga ära, ja see väga meeldis talle, ning nüüd värvime aegajalt ikka veel.
