Minu 5-aastane tütar tunneb vahest isast kohutavalt puudust. Siis on kohe nii kurb, et nutab ennast magama. Isale laps kahjuks korda ei lähe. Kui külla kutsun, siis ei tule. laps kaks korda on isa uuel perel külas käinud, kuid siis ei tee isa temast üldse välja. Isegi ei räägi temaga. ja hiljem laps veel kurvem. Arvan, et kui teda külla "topin", siis suurendab see lapse isa vastumeelsust veel rohkem. Ja ega laps pole loll. Saab aru juba küll, et isa ei hooli. Ja isa ju TÕEPOOLEST ei hooli. Ei tunne huvi.
Olen korduvalt lapsele seletanud, et meie temaga olemegi perekond, kuid siis ta alati väidab, et ei ole-tal on ju issi ka.
Isast halba ma ei räägi. Leian, et mida vähem seda teemat puudutada, seda lihtsam lapsele.
Aga kuidas last lohutada? Kuidas teda aidata ilma talle veel rohkem haiget tegemata? Kas väita, et isa hoolib ja armastab, kui see tegelikult nii ei ole ja laps sellest ka ise aru saab?
Oluline oleks lapse isaga rääkida ja selgitada millised on tema plaanid ja ootused suhtlemisele tütrega. Isal tuleks selgesõnaliselt otsustada, kas suhtlemine toimub edasi või mitte. Võiksite vestluses teavitada lapse isa tütre soovidest ja muredest. Lapsele on olukord, kus füüsiliselt saadakse küll kokku, kuid kvaliteetne kontakt isaga puudub väga raske taluda. Seega oluline on, et isa mõistaks oma käitumise tagajärgi. Kui puudub tütrega suhtlemise soov, siis peaks üheselt lõpetama ebakvaliteetsed ja haigettegevad kontaktid.
Ei saa välistada võimalust, et isa tahab ja soovib tütrega suhelda, kuid ei tule sellega oma uues rollis toime.
Vastavalt sellele, milline on edasine suhtlemine tuleb ka leppida olukorraga ja toime tulla. Kahtlemata on raske vaadata last, kes tunneb puudust enda jaoks olulisest inimesest. Sellistel juhtudel saab olla vaid kurvastajale rasketel hetkedel toeks kuulamise ja mõistmisega. Kuulake lapse emotsioone ja väljendage oma lähedustunnet nii sõnaliselt kui füüsiliselt.
