Mõistus on otsas. Nii minul kui mu elukaaslasel. Sest 6 aastane poiss ei kasuta enam peaaegu üldse muud väljendusviisi kui vingumine. Sõna otseses mõttes.
Hommikul marsib meie tuppa sisse ja hakkab kohe kõike nõudma: arvutisse (see on meie toas aga hommikul tahaks magada nädalavahetusel), kui ma ütlen, et võib tulla siis kui me üles ärkame, käib ta ikka edasi umbes 10 korda kuni mul ongi uni lõplikult läinud ja ma ärkan.
Sama asi on söögiga. Hakkan süüa tegema, siis laps küsib, mis söögiks on. Nii kui kuuleb, teatab, et tema ei taha ja tahab, et ma keedaksin talle makarone (ta muud ei söökski kui saaks). Mina jään endale kindlaks ja ütlen, et tal tuleb süüa seda, mida ülejäänud pere sööb.
Laua taga on ka vingumine, et ei taha jne. Siis olen lihtsalt minema saatnud, kui kõht pole tühi, et süüa ei taha.
Vingub ka õues, et kõnniteed on koledad ja ta ei saa rattaga sõita. Vingub poes, et tahab seda ja teist ja kolmandat. Vingub külas, et mina istuks sinna või seisaks siia (see on pigem kamandamine). Ma muidugi ei tee kõike mida ta käsib ja tahab aga kohutavalt nõutuks võtab.
Kui me sellest räägime, siis ta tunnistab, et on jah inetu niimoodi vinguda ja et ta enam ei tee.
Ma ei tea kus mina olen vea teinud. See ei olegi tulnud peale mingit konkreetset aega või sündmust. Minu mäletamist mööda on ta päris pisikesest peale kasutanud sellist kõneviisi ja käitumist. Nüüd on see lihtsalt süvenenud. Ise ma ei ole iial kasutanud sellist kõneviisi, kunagi ei vingu oma mehe kallal. Olen oma uue elukaaslasega koos olnud 7 kuud ja me pole kordagi tülitsenud.
Millest alustada? Kuidas saada lahti sellisest kohutavast vingumisest mis käib luust ja lihast läbi ja masendab väga? Palun abi...
Näib, et väikemees ei tunne end piisavalt hästi ja väljendab seda paljudes erinevates olukordades. Võib oletada, et tema "vingumine" on rahulolematus ja ta soovib sellest igal moel teada anda ja ootab, et seda märgataks ja arvestataks. Võimalik, et makaronid ja koledada kõnniteed polegi nii olulised, kui see, et temaga tegeletaks ja kuulda võetaks. Kui olukord on hiljuti süvenenud, siis tasuks arvestada ka muutusi pereelus (nt elukaaslase tulek), millega lapsel tuleb kohaneda ja see ei pruugi olla talle kerge. Kindlasti hoolite lapsest väga ja soovite temast paremini aru saada ning seeläbi ka oma häiritust vähendada - pideva "vingumine" on kahtlamata väga kurnav. Jälgida tasuks, kas lapsel on piisavalt talle rõõmu pakkuvaid tegevusi, eriti Teiega ja ka kolmekesi ühiseid ettevõtmisi. Seeläbi suureneb lapse kindlustunne ja rahulolu.
Esmaabi on ikka aktiivne kuulamine siis, kui poeg väljendab oma häiritust (sh vingumine) ning mina-keel siis, kui annate teada oma kavatsusi, aruaamu ja vajadusi. Näiteks aktiivne kuulamine: sulle ei meeldi miski peale makaronide .... ; sind häirib see kõnnitee, siin on halb sõita .....(kuulake ära vastus ja peegeldage uuesti), laske tal väljendada oma pahameelt, kui ta seda soovib. Talle on oluline, et tal lastakse seda väljendada ja e teda mõistetakse ja ta saab ise otsustada, mida teha.
Endast rääkides tehke seda mina-keeles, nt. ma soovin, et söökisme tervislikult ja keetsin täna suppi; ma arvan, et igaüks sööb just niipalju kui soovib; mulle meeldib hommikul kaua magada ja ma tahan, et mind ei segataks enne kui ise üles tõusen (seda teemat on hea üles võtta juba eelmisel päeval).
Kust iganes lapse selline väljenduslaad ka pärit on, saate Teie jääda mõistvaks, hoolivaks lapse vajaduste ja pahameele suhtes ning samas selgelt väljendada oma häiritust ilma last kritiseerimata ja süüdistamata.
Kannatlikku meelt ja rõõmsaid koosolemisi.
