Tütar on 1 aasta, 7 kuud vana.
Esiteks on ära jäänud igasugune hoiatav käitumine soovide, vajaduste väljendamisel. Kohe suur kisa, nutt. Vahel ka pikali viskamine. Igasugusele ebaõnnestumisele (näiteks ei saa mõmmit koos käruga püsti või on raamat diivanipatjade vahel kinni) järgneb pea alati draama. Kas olen olnud liiga karm, et ta nüüd läheb kohe maksimaalsele oma soovide läbisurumisele välja?! Või liiga lahke?! Liiga palju kiitnud tema tublidust, et ta ei suuda taluda takistusi?!
Teiseks ei söö ta enam ise. Kaks kuud tagasi sõi kolm korda päevas, oma toolis istudes. Lusika sai pihku kuskil aastaselt ja on tegeliklt väga osav luskika,kahvli,kruusiga. Isegi suud tahab salvrätiga pühkida. Nüüd, peale pikka reisi (me ei reisinud ringiratast vaid lihtsalt elasime soojemal maal vaikses, toredas kohas oma perega), kus söötmistool puudus, ei ole mingit oma toolis söögi söömist. Võtab viis luskiatäit ja kõik väänleb välja, nutab. Sööb kui saab samal ajal telekat (teletupsud,muumi) vaadata. Siis sööb lausa kõik, mis antakse ära. Olen talle neid tv tegelasi ise jah näidanud aga mitte kogu aeg ja mitte iga päev! Maksimaalselt pool tundi päevas, kui üldse. Nüüd on söömine: hommikul ~ kell 10 pudru, puuvili (kiivi kõlbab alati) joogiks vesi, ~12 100ml piima, ~14 260ml piima, 14-16 lõunauni, ~17 liha või kalaga söök + 150ml piima, ~21 260ml piima, 22-9 ööuni. Muudel aegadel võin ju pakkuda süüa aga ta lihtsalt lükkab mu käe ära või keerab taldriku ümber. Kõik. Vahepaladeks sobivad vahetevahel leib,puuvili,juust või mahl.
Öösel magab oma voodis meie kõrval, juba sünnist saadik niimoodi, aga järjest ei maga, paar korda ikka nutab või kurdab väheke, vahel nõuab ka piima või õue. Viimastel öödel on nutt nii suureks läinud, et olen ta oma voodisse võtnud. Kus ta siis edasi tihub ja eriti ikkagi ei maga. Mina ka sel juhul ei maga.
Päeval kogu aeg nõuab, nuttes muidugi, piima. Võib juua kuni poolteist liitrit päevas. Mida rohkem piima saab seda vähem sööb. Kuna ta aga karjub väljakannatamatult siis olen sunnitud talle ikkagi piima andma.
Lutti pole tal nüüd enam ammu, alates 10-ndast elukuust. Äkki on see piima kinnisidee kuna piim on lutipudelis? Magamise ajal on tal üks lapike käepärast, nüüd nõuab seda lappi koos piimaga.
Olen olnud temaga täiesti koos viimased kuus nädalat. Kogu aeg. Mingi lähedusepuudus see olla ei saa. Samal ajal olid temaga koos ka kas emaema või isa. Rohkem lähedasi tal lausa polegi!
Hambaid on hetkel 12 tükki, mingeid uute hammaste märke suus ei ole. On terve laps. Kasvab pikkusesse-89cm, kaal ka normaalne ca 13kg.
Füüsilist tegevust tal on: ujumas, jalutamas, mänguväljakutel käime. Laulame, plaksutame. Laulab lausa ise mõne lastelaulu rea või kaks! Ja siis kohe nutt ja hala otsa või siis vahepeal ka ivake.. Kõne on tal väga hästi arenenud. Peres on kõik suhted korras ja head, mingeid lisapingeid pole. Teda hoitakse süles, kallistatakse, räägitake kui kallis ta on. Füüsilist karistamist pole ta isegi näinud.
Kas see on harilik olukord ja mina ei oska leppida väikelapsega?! Kas peaksin laskma tal juua piima kogu aeg?! Kui ta midagi nõuab kas anda, aidata kohe või mitte - ja minna siis hulluks tema nutust... Tõesti ei jaksa enam...
jajaa, tiba nagu tuttav lugu, lutipudeli ja piima koha pealt. minul poiss ka (aastane) saab piima lutipudelit, magab meie juures jne jne. samamoodi oma toolist ei söö grammigi, pigem niheleb sealt välja või hakkab söögiga mollima. sööme ka tavaliselt teleka ees, sest mul on oluline et ta vähemalt sööks, pole siis oluline kus. kuigi ega ta siis ka eriti ei söö. minu oma tõesti nokib nagu linnukene, olen ise ka sellepärast mures, või noh, olin...
aga siis tuli välja(palju arste pidi käidud), et laps saab liiga palju piima ja et lutipudel pidavat olema lapsele mingi omamoodi turvatunde asendaja, kuigi omast arust olen ma küll lapsele igati näidanud et armastan teda, tegelen temaga, käime õues, mängime jne jne. arsid soovitasid siis lutipudel üldse ära kaotada, lihtsalt ühele hetkel enam pole ja kõik. et mõnda aega karjub ja nõuab, aga küll see üle läheb. siiani ma seda aga teinud pole. mina samuti ei suuda seda lapse kisa ja nuttu kuulata, talumisest rääkimata. kuid täitsa võin öelda, et ilma ette kavatsemata on ta ka ilma lutipudelita viimaks peale pikka kisa magama jäänud või rahulikuks jäänud, kui talle tegevust leida. aga eks kunagi pean ma selle ka päriselt ette võtma. see et ta nii palju piima saab, tekitab ka seda et lapsel pole korralikku söögiisu, nagu meil on. sest nagu ma sinu jutust lugesin, saab temagi ikka korraliku portsu seda piima ööpäevas. niiet, mai teagi mida sulle soovitada, lihtsalt jõudu ja jaksu sellel teel. ära aga liialt paanikasse satu ma olen ka nii palju närvitsenud ja oi kui vihaseks saanud lapse jonnituuride ja hädaldamise peale(meil ka see asi, et kui nt auto jääb vaiba taha kinni, siis hakkab hull kisa pihta), aga kui neist mitte nii palju välja teha, siis saavad ise ka vabalt hakkama. mina paneks selle laste liigse vingumise ja hädaldamise just selle liigse aitamise ja tähelepanu süüks, sest kui lapsele koguaeg ikka kõik ette-taha ära teha, siis nad lõpuks arvavadki, et nii peabki elama, emme issi teevad aga kõik ära nii kui veidi kisa tõsta. meil hakkab see igastahes vaikselt yle minema, just tänu sellele et iga pisima vääksu peale ma isegi pead ei tõsta võibolla tundub julm, aga see tõesti töötab
edu sulle ikkagi! ega see kerge pole, tean omastkäest ja jään huviga ootama, kas mõni ekspert ka midagi öelda oskab
Kui ma õigest Teie kirjast aru saan, siis piimajoomine ja nutud on kujunenud probleemiks mõned kuud tagasi ja ilmnesid pärast reisi koju saabudes. Seega on pisike pidanud harjuma muutustega ja koduga uuesti kohanema. Nõustun eelkirjutajaga, et lapsele võib olla lutipudel ja lapike asendused (nim ka siirdeobjektideks), kui ta vajab kindlus- ja turvatunnet. Saan aru Teie segadusest, kui olete püüdnud lapsele enamus ajast pühenduda ja püüdnud igati tema vajadusi mõista ja teinud parima, et ta end hästi tunneks, kuid näib, et laps ei ole rahul. Sellegipoolest võib arvata, et lutipudel (võimalik, et mitte niivõrd piim) ja lapike on talle väga olulised. Paljud lapsed vajavad ka näiteks lasteda minnes kaasa midagi, mis on neile väga omaseks saanud. Kui laps end nendega hästi tunneb, siis miks mitte neid talle võimaldada. Muretsete aga selle üle, kas ta joob piima koguseliselt liialt palju ja seetõttu sööb vähem teisi vajalikke toite. Küllap on selles küsimuses lastearst pädevam, ,kuid praegu, nagu väidate, tema tervise ja arengu pärast ei ole pidanud Te muretsema. Kui tõesti on vajalik piimakogust vähendada, siis tasuks proovida piima asendada nt vee või mõne lahja joogiga. Ehk tuleb koguni kõne alla ka tühi pudel?
Kui lähtuda sellest, et Teie laps vajab lutipudelit ja lapikest selleks, et end hästi tunda, siis võimaldage seda ning samas jälgige, millal, mis olukorras ta neid lemmikuid rohkem vajab ja millal mitte. Samuti millal ta on rõõmus ja aktiivne, millal rohkem nutune ja rahutu. Mis sellele eelnes, kus käisite, mida tegite, kellega koos olite. Mõnedel laste jaoks on palju muutusi, tegevusi, võõraid kohti ning mitmeid inimesi ühe päeva jooksul lihtsalt liiga palju.
Kui Teie ise olete rõõmus ja rahulik ja ikka tema jaoks olemas, kui ta Teid vajab (teised võivad ka olla, aga ema on ikka peamine) ning saab olla Teie süles kui seda soovib, siis see on peamine lapse turvatunde kujunemisele.
Kui aga mure ei leevene, siis konsulteerige lastearstiga.
Rõõmu Teile!
ma olen ka nii palju närvitsenud ja oi kui vihaseks saanud lapse jonnituuride ja hädaldamise peale(meil ka see asi, et kui nt auto jääb vaiba taha kinni, siis hakkab hull kisa pihta), aga kui neist mitte nii palju välja teha, siis saavad ise ka vabalt hakkama. mina paneks selle laste liigse vingumise ja hädaldamise just selle liigse aitamise ja tähelepanu süüks, sest kui lapsele koguaeg ikka kõik ette-taha ära teha, siis nad lõpuks arvavadki, et nii peabki elama, emme issi teevad aga kõik ära nii kui veidi kisa tõsta. meil hakkab see igastahes vaikselt yle minema, just tänu sellele et iga pisima vääksu peale ma isegi pead ei tõsta