lugu siis selline:tüdruk saab järgmisel nädalal 3 aastaseks,ise igatepidi tark ja tubli,käib lasteaias,saab alati kasvataja käest kiita kui tubli ja asjalik.aga lutist loobuma pole nõus.oleme küll püüdnud igasugu kokkuleppeid ja muid kavalusi appi võtta aga asjatult.jah,päris käest ära kiskunud pole küll kunagi.päevasel aja pole probleemi aga magamaminekut ilma lutita lihtsalt ei toimu,ei lähe voodisse,ei pane tuduriideid,ei..,ei...,ei.....jne.
olen sada korda püüdnud igasuguste rahulike kokkulepetega püüdnud lapse lutist loobuma panna kuid asjatult.lasteaias magab ka lõunauinakut lutiga.ehk on kellelgi sama asjaga tulnud pead murda ja oskab aidata?ette tänades.
Väga tuttav lugu, kuid veidi noorema noormehega.
Meie pere vanemal pojal oli sama mure. 2,5a oli ta veel lutiga - just enne magamaminekut. Kuna 2a5k-na sai ta suuremaks vennaks, siis ei hakanud mitut elumuutust korraga tekitama. Ehk siis uus pereliige nõudis niigi kohanemist ja seega lasime veidi aega rahulikult lutiga olla (vaja läks seda ainult magamajäämise hetkel). Umbes kuu hiljem oli poiss ühel õhtul nii väsinud, et ei pannud tähelegi, kuidas issi luti lihtsalt kummutisahtlisse poetas. Järgmisel päeval lõunaune ajal oli veidi probleeme, kuid siis oli päkapikkude käimise aeg ja nii läkski meie lutt "päkapikutitale". Häbi küll valetada lapsele, kuid see mõjus hästi, ilma traumata. Päkapikud muidu ju vahvad, tõid lapsele igasugu toredaid asju, asi siis see lutt neile anda ole.
Kolimise käigus leidis laps oma luti üles ja nüüd käib see kaisus - suhu ei panda, kuid kaisus tahetakse hoida. See mind ei häiri, kui see tähendab tema jaoks turvalisust (magab ta nüüd omaette toas), siis palun väga.
Samuti tean lutitajat piigat, kes 3a isuga veel lutti tõmbas. Ühel päeval tuli lihtsalt onu külla ja kui onu oli läinud, siis olid lutid (tal oli neid alati palju) kadunud. "onu viis ära". Umbes aastake vaadati onu umbuskliku näoga, kuid nüüd - pea 20a hiljem, on suhted täitsa korras
Tunne, et midagi ei aita ja laps läheb kooli ka lutiga, on nii tuttav. Siiski ühel päeval on see lutt lapse elust kadunud ning imestame, kuidas see pisiasi üldse nii suure probleemina tundus. Soodsate asjaolude kokkulangemisel tuleb leida õige hetk ning lutt asendada näiteks kaisukaru vm turvalisuse sümboliga.
Ülesande teevad muidugi raskemaks hukkamõistvad vihjed: nii suur ja ikka veel lutiga, kuule tüdruk, sul lähevad hambad kõveraks, sa pole enam tita jms. See ei aita kuidagi lutivaba lapse projektile kaasa, rikub tuju ning tekitab negatiivseid emotsioone.
Selline hakitud jutt tuli. Loodan, et midagigi oli abiks. Igatahes pole Te oma murega üksi. 3-seid lutitajaid on tegelikult rohkem, kui arvata võib. Eelmises lõigus kirjutatud hukkamõistu pärast sellest aga ei räägita.
Jõudu! Kui leiate hea nipi, võite siingi teada anda. Äkki on kellelegi abiks.
