Selline mure, et 4 aastasel tüdrukul on viimasel ajal (2-3kuud) tekkinud igasugused hirmud.
See väljendub eelkõige pidevas korteri siseuste sulgemises ja seda eriti õhtuti, kui väljas läheb pimedaks.
Ma tean, et see on selles vanuses üsna tavaline ja esineb eriti just laia fantaasiaga laste puhul, aga küsimus on selline:
kas mul tuleks sellele hirmule rohkem tähelepanu pöörata ja midagi ette võtta, või on targem tal lasta uksed sulgeda (et tunneks end turvaliselt) ja oodata kui asi lihtsalt üle läheb?
Ise ma olin ka lapsepõlves suur pimeduse kartja ja siiani nt ei vaata õudusfilme, kuna pärast hakkan kartma (on sellised irratsionaalsed hirmud). Seetõttu tean ka kui raske (eriti lapsel) on nende hirmudega toimetulek.
Mõtlen, et kui uste sulgemine tekitab lapses turvatunnet, siis peaks vist seda talle lubama?
Muidugi võib lasta lapsel uksed sulgeda. Ja lastel esineb tõesti igasugu hirme. G. Eberlaini raamatust "Tervete laste hirmud" saab nende kohta üsna põhjaliku ülevaate. Sellegipoolest oleks igal konkreetsel juhul kasulik lapsele tähelepanu pöörata. Aktiivne kuulamine oleks selleks sobilik oskus. Alustada võiks oma tähelepanekute jagamisega: "Ma märkan, et viimasel ajal oled sa hakanud õhtu saabudes uksi sulgema. Sa nagu kardaks midagi." Edasi saaks lapselt kuuldut talle tagasi peegeldada. Oluline on, et sõnastaksite lapse tundeid, nii saab laps oma hirme teiega jagada ega pea kogu vastutust enda kanda võtma. Ka võib aktiivse kuulamisega mõista, millest on hirmud ajendatud. Sageli on selleks mingi muutus ( pinge vanemate vahel, kellegi surm või muu elumuutus, mõnikord aga kuskilt kuuldu või nähtu).
Laps ei oska vastata küsimusele: "Miks sa kardad?" Aga kui sõnastada lapse tunne ja tunda huvi, milles asi: "Tundub, et sa kardad kedagi või midagi, " võib järgneda lapse selgitus. Nüüd ongi tähtis mitte hakata hirmuga võitlema mõistuse abil. Kui laps kardab näiteks kolle, pole õige öelda: "Kolle pole olemas," vaid peegeldada LAPSE TUNNET oma sõnadega "sa siis kardad kolle" ja lasta seda hirmu lahti rääkida, mis ettekujutus lapsel on tekkinud ja peegeldada seda. Edasi võib koos lapsega otsida olukorrale lahendusi. Selles vanuses laste puhul aitab hirmudega hakkama saada ka mänguline ja loominguline lähenemine. Nii võib joonistada hirme ja ka neid jõude, mis aitaks ja kaitseks. Või kasutada mänguasju või kujutlust (J.Saare "Õhtujuttudes" on lugu, kus poisil on lõvi taskus), rääkida vastavaid lugusid, kuidas keegi millestki jagu sai. Ennekõike aga kuulamine, et mõista, mis jääb hirmu taha.
Küllalt sageli juhtub ka, et lapsed reageerivad vanemate ärevusele. Nt. on emal hirm koondamise ees, millest ta ei räägi, kuid laps tajub ema hirmu ja ärevust ja hakkab oma käitumises neid tundeid väljendama, isegi teadmata, milles asi. Lihtsalt ta tunneb end ebakindlalt. Seepärast on tähtis, et vanemad oleks teadlikud ka eneses toimuvast ja annaks lapsele mõistetavat infot. Nt.: "Mul on tööl muresid ja sellepärast olen vahel kodus mõttessevajunud (või: ärritun kergesti)."
Oluline on ka lapsega koosolemise aeg, sest sellest sünnib tema turvatunne.
Meil on kolm last juba suuremad, kaks on tillud. Kui ise väike olin, olid mul ka igasugused hirmud. Aga mulle ei rääkinud keegi, et on olemas Jumal, kes meid kaitseb, kui me tema poole palvetame.
Meie lastel neid hirme ei ole. Väga oluline on, et lapsed saaksid varakult ristitud.
