Elame koos 4 kuud...minul 12 aastane poeg eelmisest suhtest.... poisil käitumise ja vargustega oli probleeme eelmisel aastal.......käisime psühholoogi juures ja saime asjadest rääkida, arutada ja käitumine on paremaks läinud........ mehega said siiani hästi läbi........ühine huvi arvutid........nüüd lugu selline, et mul oli poisiga riid ja, selleks et mulle haiget teha varastas poiss riiulilt 500.- mehe sinna pandud raha....... ostis selleest omale suure püssi....... loomulikult tulis ee välja ja poiss tunnistas mulle süüd...aga mehekäest andeks paluda ei julge ja mees on ka nüüd pahane ja ütleb, et enam ei saa neil sellist head läbisaamist kunagi olla........
mõtlesin juba lahkuminemise peale ja tunded on väga vastuolulised......... tunnen, et peaks psühholoogiga rääkima jälle aga sinna on pikk järjekord ja kui ükskord jutule saab on palju aega möödas ja probleem ununenud või mingi lahenduse saanud.... praegudes olukorras ei oska ma midagi ette võtta........
ja sina oled nagu lehm kahe heinakuhja vahel ei tea kust ampsata, sest mõlemad on head (on selline vanasõna)
selge on see, et sinu laps käitus valesti ja laps PEAB vabandama. aga nähtavasti poiss apelleerib sellele, et kallis emme annab kõik andeks, läheks isegi lahku sellest mehest.
poisil on kõige selgemal kujul karistamatuse tunne- varastab ja valetab.
viimane aeg oma kasvatuspõhimõtted üle vaadata!!!
kallis Triin,kindlasti on tekkinud olukorrale lahendus olemas.Tegelikult pole juhtunud ju mitte midagi katastroofilist,lapsed ikka teevad vahest ka selliseid asju mida suured inimesed heaks kiita ei saa.On see siis piiride kompamine või lapse mõistusega haiget tegemine,seda oskad ehk ise kõige paremini analüüsida.Arvan,et 12 aastane peaks küll oskama seletada miks ta seda tegi ja kindlasti PEAB ta vabandust paluma.Proovi asja vaadata ka mehe mätta otsast,loomulikult on tal õigus olla pahane ja solvunud(kes meist ei oleks)kui raha pihta pannakse.Kuidas teile meeldiks kui elate näppajaga(vabandust) kõrvuti ja ta ei tee juhtunust väljagi.Miks mõtlete lahkumineku peale kui teie mees pole antud loos ju süüdlane?Ausalt öeldes arvan,et mees tunneb end antud olukorras veel kõige halvemini-te mõtlete lahkuminekule kui selleks pole põhjust andnud mitte mees vaid teie laps.Muidugi on olukord raske kuid nagu ma algul juba ütlesin-midagi katastroofilist pole ju juhtunud-kõike on võimalik parandada ja asjad selgeks rääkida,vabanduse palumine ei tohiks küll mingi tabuteema olla.Me kõik oleme ju ainult inimesed,nii heas kui halvas.Rohkem rõõmu ja lootust ja head tahet!
Näib, et võtmeküsimuseks on pojaga omavaheline riid ja sellest tulenevalt halvenenud suhted lahti harutada. Pole sugugi harvad need juhtumid, kus lapsed teevad keelatud asju kättemaksuks vanematele. Kui varasemalt esinenud vargusi õnnestus juba mõnda aega vältida, siis kindlasti sellest saaksite tuge ja mõtlemisainet, samuti usku, et on võimalik lapse käitumist muuta. Mis aitas kaasa positiivsetele muutustele ja mis nüüd omakorda viis tagasilangusele? Kui olete teadlik seosest oma suhete ja poja käitumise vahel, siis see on väga hea eeldus probleemiga tegelemiseks. Kui tõesti poeg soovis Teile haiget teha, siis pidi ta ka ise olema haavunud, pettunud millestki. Julgustage poega sellest rääkima (NB! aktiivse kuulamise võtted). Kui ta tunnetab, et hoolite tema tunnetest ja vajadustest, siis hoolib ta ka teie arvamusest ega soovi Teile protestiks haiget teha. Vähetähtis juhtunus pole hiljuti muutunud olukord, kus peres on uus liige ning pojale ja ka elukaaslase jaoks on see raske kohanemisaeg, muutunud rollid ja suhted, teised regeeringud, ka väärtused.
Lisaks poja käitumise mõistmisele on loomulikult oluline, et väljendate ka oma muret ja pahameelt, et poeg omavoliliselt raha võttis ja selle ära kulutas, kuidas see Teile mõjus ja mida sellega seoses tunnete (mina-keeles). Kui asjaosalised kõik on huvitatud üksteise heaolust, siis on tähtis see ka välja öelda ja koos juhtunule punkt panna. Mõnikord on seda aga väga raske teha ja lõpetamata tülid ja väljaütlemata mõtted ning usaldamatus jäävad suhteid pingestama. Kui olete juba varemgi abi saanud, siis psühholoogi juurde minekut võiks ikkagi üritada ja seekord siis kolmekesi, kuna probleem puudutab teid kõiki. Kui järjekord liialt pikk, siis kindlasti on võimalusi veel (sh ka meie perekeskuse kaudu saaksite kontakte).
Häid suhteid kõigile!
