Mure oma lapse pärast. Nimelt koolini jäänud küll veel aasta, kuid kirjutades ei tee laps k, p, t, g, b, d üldse vahet. Räägib õigesti, kuid kirjutades ei teki tal isegi kõhkluse momenti, et kas on k või g. Reeglina paneb k, p, t. Kui palun sõna korrata ja kuulata, mis täht on , hakkab huupi pakkuma, siis juba näiteks k asemel t või p jne. Kas peaks logopeedi poole pöörduma või ootama veel? Teistel lastel küll kuueselt õigekirjaga probleeme polnud, kirjutasid kohe õigesti. Saan aru, et lapsed on erinevad, kuid ehmatav on selline asi siiski.
Sulghäälikute õigekiri on väga paljudele grammatika õppimisel raskusi valmistav. Eesti keel on oma ülesehituselt väga raske, ka paljudele täiskasvanutele jääb emakeele õigekiri sügavaks mõistatuseks. Koolivalmidus ei tähenda seda, et laps oskab enne kooli minekut lugeda ja kirjutada. Olen isiklikult nõus pigem teie enda poolt pakutava esimese käitumise variandiga - anda lapsele aega. Logopeediga võib probleemi arutada (see oleks antud juhul rohkem teie meelerahuks), tõenäoliselt piisab paarist vastuvõtust, mille käigus saate näpunäiteid, harjutusvõtteid. Minu arvates on aga olulisem jälgida, et lapsel ei tekiks vastumeelsus kirjutamisülesannete suhtes. Kartus soorituse ees, hirm eksida võib saada lapsel oluliseks takistuseks lisaks ka teiste oskuste omandamisel. Teisisõnu õpetamisel ja vigade korrigeerimisel on oluline käituda lapse enesehinnangut säästvalt. Tegelikkuses on palju lapsi, kes vajavad logopeedi abi. Tihtilugu jääb valehäbi vms põhjuse tõttu vajalik käik tegemata. Väga mõistlik on kooli alguses tähelepanelikule vanemale silmahakanud probleemidele lahendused leida spetsialisti juurest.
