Mure on nelja-aastase lapse pahameele väljendamisega - nimelt on lapsel viimasel aja kombeks oma pahameelt (ükskõik mille üle) väljendada väga agressiivselt - ta näitab vihaselt hambaid, karjub ja vehib rusikatega (aga ei löö).
Ma ei oskagi seisukohta võtta, kas selline käitumine on aktsepteeritav või mitte. Iseenesest ta ju väljendab niiviisi lihtsalt oma pahameelt (teisiti ei oska) ei tee ju kellegile haiget, samas ei ole see väljendusviis eriti viisakas.
Kas see on mingi ealine iseärasus, mis läheb vanusega üle? Iseenesest on ta kogu aeg, väikesest saadik, olnud selline tugeva emotsiooniga vihastaja, kui midagi ei meeldi, siis vihastab nii, et käed värisevad, mingis vanuses kaasnes sellega ka löömine, aga sellest oleme üle saanud.
Kuidas võiks suunata last oma viha teisiti välja elama?
Kas saata oma tuppa vihastama? Aga kui ei lähe, siis viia?
Iseenesest nurgas seismine karistusena meil täitsa toimib, aga kas ka vihastamise eest peaks seda rakendama?
Emotsioonide regulatsioon ja väljendamine muutub vanusega. Kindlasti ei tohiks last karistada negatiivsete emotsioonide väljendamise eest. Kasutab ta viha näitamiseks endale käepäraseid vahendeid ja ei tee see juures kellelegi häda. Mõtiskleda ju võib selleks et lapse käitumist paremini mõista, millisest kohast on ta saanud mudeli sedaviisi käitumiseks. Kas eeskuju on pärit lasteaiast või multifilmist vms? Laste multifilmides tihti väljendatakse tugevaid negatiivseid emotsioone vägagi demonstratiivselt ja intensiivselt tegelase krimpsus nägu, rusikad püsti jne.
Kuidas siis käituda kui lapsel endal pole veel sõnavara, vaid ainult kehakeel oma emotsiooni väljendamiseks? Nähes last emotsioone väljendamas andke meeleolule nimetus, nt Ma näen, et sa oled tõesti väga vihane praegu. Ka teised meeleoluseisundid võiksid verbaalselt märgatud ja kinnitatud saada kurbus, õnnelikus jms. Eesmärgiks on ju see, et laps hakkaks verbaalselt oma emotsioone väljendama olge talle mudeliks ja ande talle selle jaoks vahendid (sõnavara).
Kõike paremat ja palju erinevaid emotsioone,
Angela Jakobson
Minu arvates ei ole selline väide õige nagu eelkõneleja väitis-"Kindlasti ei tohiks last karistada negatiivsete emotsioonide väljendamise eest. Kasutab ta viha näitamiseks endale käepäraseid vahendeid ja ei tee see juures kellelegi häda".
Kuidas ei tee selline käitumine kellegile häda? Minu arvates mõjub selline käitumine vaimsele tervisele, nii teistele kui ka lapsele endale. Ei pea alati kellegile virutama, et sest häda sünniks. Mõlege ise kui selline laps kollektiivis oma negatiivseid emotsioone väljendab hambaid näidates ja karjudes! Selline käitumine on lubamatu!
Negatiivsed emotsioonid on normaalse elu osa. Seega arvan, et karistada last ausa emotsiooni väljenduse eest on tõesti lubamatu. Negatiivsete emotsioonide pidev allasurumine on nii emotsionaalsele kui ka pikapeale füüsilisele tervisele kahjulik. Seega tuleb suunata negatiivse emotsiooni väljendusi, kuid mitte anda sõnum, et negatiivseid emotsioone ei tohi väljendada. Esimeses kirjas ei demonstreerinud laps emotsioone agressiivselt rünnates, eesmärgiga kedagi kahjustada. Tema käitumine on mudel, mida ta on kuskil näinud - oluline on olla selles osas mõistev. Verbaliseerides lapse emotsioone saab anda ja kinnitada uut käitumismudelit. On väga lihtne öelda lapsele mida ei tohi teha - lapsel tekib selle peale aga segadus - kuidas siis teha? Püüdes lapsele asju seletada millist käitumist temalt oodatakse on palju tõhusam ja mõistetavam lapse jaoks, kui korraldused, kuidas ei tohi käituda.
