Minu poole aastane tütar on äkki nii memmekas,et ei saa enam köökigi minn ilma,et krokodillipisarad seda ei saadaks ja issi käes maha ei rahune.Ja õhtut enam issi käest süüa ka ei võta.Aga ma ei saa öelda,et laps ei saaks lähedust ja hellust.Andke nõu!
Lisan veel juurde,et see üksi olemise kartus tuli tal kuuaega tagasi.Jätsin ta hiljuti pooleks tunniks ämmaga,et laps harjuks ja tagasi tulles oli laps peaaegu sokis-selline apaatne ja lamas.Pruugib mul ainult tõusta kui ta juba röögib,olen temaga tihti köögis käinud ja see paik pole talle võõras aga miks ta arvab,et ma tagasi ei tule.Mul palju tuttavaid praegu titadega kodused ja keegi ei kurda,sest nende tibud millegipärast pole nii kartlikud
.Ehk on teil mõni hea selgitus kuidas asja leevendada!?
Olen mitu päeva alustanud vastamist, kuid sõnad pole kuidagi oma õiget järjekorda leidnud. Püüan siis nüüd.
Umbes pooleaastaselt avardub lapse ees maailm. Ta "mõistab" rohkem, tajub rohkem ning areneb ka füüsiliselt rohkem. Ta juba kas käputab või roomab ning areneb igati iga päevaga. See on aeg, mil piimatoidu kõrvale hakkab laps saama muud toitu ja "nähtamatu nabanöör", mis seni tema ja emme vahel oli, hakkab tasapisi järele andma. See mõjub turvatundele ning lapse käitumine võib muutuda. Mõni hakkab võõrastama, mõni nutab rohkem, mõni on just uudishimulikum, rohkem infot tähendab tema jaoks rohkem põnevust ja rõõmu jne.
Pisike hakkab tasapisi mõistma, et tema ja emme on siiski eraldi, mitte üks nagu ta siiani tajus. See on hirmutav tema jaoks. On hirm, et emme kaob. Alateadlikult aitame muidugi ise ka sellele kaasa. Kui jätame lapse korraks hoida, oleme ikka mures - kas nad saavad hakkama, kas laps lepib, äkki ta nutab. Meie ärevus mõjub lapsele ja laps on rahutum, see omakorda teeb meid rahutumaks ja probleem süveneb.
Teie kirjeldatud reaktsioon esimesele hoidajäämisele võis olla just sellise "maailmavalu" põhjustatud. Süüdlast polegi - lihtsalt asjaolude kokkulangemised.
Mida teha? Rääkida lapsega. Rahulikult ja rõõmsalt. Ta ei saa veel kõnest aru, kuid hääletoon ja ema meeleolu mõjutavad teda küll. Kodus asjatades leida lapsele koht, kust ta saab ema jälgida või olla vähemalt kuuldekaugusel ja siis temaga kogu see aeg rääkida või laulda. Mu vanaema rääkis, kuidas tema oli kõik toimetused saanud tehtud, kui laulis lapsele. See rahustas last ja samas andis vabad käed koristamiseks või söögi tegemiseks.
Kui ka issiga ei taha leppida, siis tasapisi harjutada. Tegelege lapsega koos, kui ise mängite, siis laps võib olla isa süles. Käige ise korraks ära, tulge kohe tagasi ja pikendage äraoldud aega. Andke lapsele aega oma turvalisusetunde taastamiseks. Sama ka kõiksugu hoidjatega. Rahulikult tutvustada, lasta lapsel olukorraga harjuda. Algul tegeleb emme koos hoidjaga ja samuti kaob natukeseks ja pidevalt pikemaks ajaks.
Mõni laps on pelglikum ja see on lihtsalt nende eripära. Aitab siin rahu iseendas ja tegelemine lapse hirmuga. Kui tuleb olukord, kus midagi teha ei oska, mõelge end korra lapse asemele ja püüdke asju näha nii nagu tema seda näeb. Igatahes ei nuta ega karda laps vanemate kiusamiseks, ta lihtsalt käitub nii nagu ta oskab.
Loodan, et saate oma muredest üle.
aitähh nõuande eest,eks ma isegi midagi taolist arvasin aga ikka on hea kui keegi teine su mõtteid ja arvamusi kinnitab.Arvan,et see on mööduv periood ja varsti läheb paremaks=)!Tänud sulle kirja eest!
