6 aastane poiss. Situatsioon oli järgmine. Laps ütles: Osta mulle täna midagi magusat! Mina vastasin: Ma ostan sulle magusat puhkepäeval, nagu meil on kombeks ja kokku lepitud.
Tema: Otsad küll! Mina püüan rahulikuks jäädes veel seletada. Tema hakkab sellepeale asju lõhkuma. Mina lähen endast välja ja viin ta esikusse ja panen toast ukse vahelt kinni ja läbi ukse ütlen, et ta maha rahuneks. Ei aita. Tuleb tagasi tuppa ja lööb toa segamini, täiesti endast väljas. Ma ei oska enam midagi teha. Kui ta maha istub, väga kuri nägui peas, haaran võimalusest, et peegeldada tema tundeid. Ütlen, et sa oled kuri. Tema, et on jah. Mina siis, et miks? Tema: Et sa kommi ei osta. Mina siis uuesti seletan, miks ma ei osta. Siis ütlen, et sa oled ikka kuri? Tema: jah! Küsin siis, et kas sa mõistad, miks ma ei saa täna kommi osta? Tema, et saab küll aga ikka on kuri. Siis seletan uuesti ja tema paneb kõrvad kinni. Hakkab uuesti märatsema. Mina nutan ja olen täiesti jõuetu.
Ma kasvatan teda üksi, neid probleeme on tihti, eriti nüüd viimastel päevadel, kui ta on minuga kodus olnud ka päeval. Selline tunne, et tal ongi minuga halb ja käitub nii halvasti.
Ja ma ei oska enam temaga rääkida. Ei oska seda mina keelt ka nii nagu siin õpetatakse. Mul ei ole võimalik tulla koolitusele, kus kõik tundub nii hea ja tulemused käega katsutavad, mul pole sellist raha. Ja ühtki tasuta koolitust vanematele ju ei tehta ja siis ongi tunne, et olen oma murega üksi.
Ma tahan, et temast kasvaks normaalne inimene, mitte selline ärrituv nagu ta hetkel on.....
Võibolla on asi selles, et lapsel pole mehest eeskuju. Tal pole kedagi, kes aitaks tal vanematele ülalt alla vaadata. Muidugi võib see ka vale olla, ise pole abielus, lapsi ka pole. (Lapse asemel on kiisu) Tõepoolest, mulle tundub, et tal oleks nagu midagi või kedagi puudu. Mine tea.
Noormehel tuleb harjuda olukorraga, kus kõik tema soovid ei leia kohest leevendust. On ju mõistetav, kui ei saa soovitut, siis järgneb sellele pahameel. Ei saa keelata lapsele negatiivsete emotsioonide tundmist. Kui ta aga jätkab peale oma emotsiooni sõnastamist ja selgituste saamist agressiivset käitumist eesmärgiga saavutada siiski oma tahtmine siis on suure tõenäosusega küsimus selles kuivõrd ta aktsepteerib loodud piire. Seega - teiepoolne nõudmiste järjepidevus on see, mis peaks tooma soovitud muutuse. Kui meelepaha väljendamine on agressiivne, siis kasutada "aeg maha" meetodit. Laps eraldi tuppa, eemaldada kõik meelelahutuslik, sulgeda uks. Edasine tegevus saab toimuda vaid sel juhul kui ta aktsepteerib selgitusi. Kui meelepaha väljenduseks on jätkuvalt agressiivsus siis võiks käia koos psühholoogi vastuvõtul ja leida kaaskondlaste jaoks sobivamaid väljendusviise.
Ma ei usu oma silmi? Gordoni perekooli koolitaja soovitab lapse üksinda tuppa sulgeda? Mulle küll koolitusel seda ei õpetatud... "aeg maha" meetod? mis järgmiseks? "triibulised püksid" meetod?
Aga kas oled püüdnud talle seletada kuidas sina end siis tunned, kui ta niimoodi tuuritab?
Lihtsalt ja ausalt. Mitte süüdistades.
Mina enda kuue aastasega olen nii toiminud ja tihti see aitab.
Kuigi pean tunnistama, et mul on tunduvalt "kergem" laps ja nii raskes olukorras kui sina, pole ma kunagi pidanud olema.
Jõudu ja kannatlikust sulle!
väga huvitav. mul ka selline kuuene. räägin midagi, räägin talle ta käitumisest, paneb kõrvad ja silmad kinni. ignoreerib.
mis selle peale teha? ega ta hiljem taha ka sellest rääkida. ju sai aru ikka mis halvasti tegi. kuulata ei taha, arutada ei taha. ütlebki, ma ei taha sellest rääkida. nii ongi mul tunne, et teeb mis tahab ja ei lase mul sellest rääkida ka.
ignoreerida? ta õpib mu käitumisest. kui mina tega ignoreerin, siis tema ignoreerib mind.
Esimesest kirjast on näha, et ema on kasutanud kenasti aktiivset kuulamist, emotsiooni peegeldamist. Paraku ei pruugi need alati tuua soovitud muutust. Agressiivse käitumise puhul on oluline väljendada ka enda tundeid (mis on käitumise tagajärg minule, kuidas see mind tundma paneb), kui mina-sõnumit ignoreeritakse siis üheks põhjuseks võib olla kontakti puudumine. Mina-sõnumi välja ütlemisest pole mingit kasu, kui puudub kontakt; kui ollakse ametis oma emotsiooni intensiivse väljendamisega. "Aeg maha" meetod ei ole karistus, vaid üks kontakti saavutamise meetod. Võrdluseks kirjeldan kommunikatsiooni läbi telefoni suhtluse - helistades tuttavale sõbrale, veendume me esmalt selles, et teine pool on toru võtnud ja kuuleb minu kõnet ehk teisisõnu on loodud eeldus, et me võiksime suhelda. Alustades jutuajamist telefoni kui sealt kostub kutsuv toon võib arvata, et meie sõnumi sisu ei jõua kohale. "Aeg maha" on mõeldud selle jaoks, et saaksime teiselt poolelt nn eetri aega. Et lapsel oleks võimalik rahuneda ja oma emotsioonide tulvast märgata ka muud ümbritsevat. Kui laps on piisavalt rahunenud saab alustada mina-sõnumitega.
Paar mõtet lisaks eelnevatele. Saan aru, et kirja autor püüab lapsega igati arvestada, kuid unustab ära oma vajadused. Kellel on probleem? Emal, sest laps lööb toa segamini ja märatseb. Kui emal on probleem, siis tuleb kasutada kehtestavaid mina sõnumeid. Selle kirja põhjal võiks see olla midagi sellist:"Kui sa toa segamini ajad, siis ma olen kuri, sest ma pean palju aega kulutama toa koristamisele." Laps võib vastata vihaga mida iganes. NT nii:" Mul ükskõik. Ma vihkan sind!" Siin on nüüd koht, kus ema saab lapse viha kuulamisega vähendada. Ema:" Sa oled minu peale väga vihane, et ma sulle kommi ei osta." L:"Jah". E (kordab oma mina teadet):" Ma mõistan su pahameelt, kuid kui sa toa segamini ajad, siis ma olen kuri, sest..."
Alati ei anna selline kehtestamine tulemust. Sellisel juhul on vaja oodata aega, kui olete sõbralikus ja heas tujus ja püüda kasutada konfliktilahendust. Võtke aega ja öelge lapsele, et teil on probleem ja te tahate temaga sellest rääkida. Ka laps peab olema oma mängud lõpetanud ja valmis teiega vestlema. "Mul on probleem. Me oleme sinuga kokku leppinud, et ostame magusat ainult puhkepäeval. Aga eile oli teisipäev ja sa tahtsid magusat. Kui ma ei ostnud siis sa olid vihane ja ajasid toa segamini. Ma pidin palju aega ja jõudu kulutama, et tuba korda teha ja see väsitab mind. Mulle see ei meeldi. Nüüd ma tahaksin sinuga arutada, et mida teha, et selline lugu ei korduks. " Edasi jätkake võitja- võitja meetodil konflikti lahendamist. Nii kuulamise, kehtestamise, kui konflikti lahendamise oskuste kohta saate lugeda Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Raamatu järgi on küll veidi keerulisem õppida, kui koolitusel, kuid hea tahtmise juures on kõik võimalik. Uskuge, teie laps ei käitu teiega meelega halvasti, vaid ta püüab oma vajadusi rahuldada just nii nagu oskab.
Tahan öelda veel mõne sõna piiride kehtestamise kohta. On oluline, et laps saaks aru, et mõni käitumisviis ei ole vastuvõetav teistele inimestele. Kõik tunded on lubatud, ka viha, kuid viha väljendamiseks ei sobi igasugune käitumine. Aeg maha on üks võimalus, kus laps saab oma tundega kahekesi olla ja seda maandada. Soovitav on siiski lapsele öelda, millist käitumist temalt ootate. Nt nii: "Ma saan aru, et sa oled vihane, kuid ma ei luba sul tuba segamini ajada, sest see toob mulle lisatööd. Sa võid oma viha padja peale välja elada ( las lapsel olla üks suur padi, mida ta võib vajadusel taguda), kuid mulle ei meeldi, kui sa asju lõhud ja pillud." Kui laps jätkab oma tegevust, siis võtate rahulikult tal õlgade ümbert kinni ja suunate ta kas teise tuppa või kuhugi, kus ta saab rahuneda. See füüsiline suunamine toimugu rahulikult ja ilma ärrituse ja vihata. Olge ise rahulik ja sõbralik ja püüdke mitte ärrituda. Oluline on õpetada lapsele, et viha korral ei tohi asju loopida ja lõhkuda, sest see harjumus võib kooli kaasa minna. Algklassides on aegajalt lapsi, kes oma viha tunnis väljendavad asjade loopimisega. On selge, et see on õpetajale ja teistele lastele vastuvõetamatu, sest lendavad mitte ainult vihikud ja pliiatsid, vaid mõnikord ka käärid ja muud raskemad asjad.
Soovin teile jõudu uute suhtlusviiside õppimisel ja kasutamisel ja kui enda oskustest ikka puudu jääb, siis leidke mõni psühholoog, kes teid aitab ja nõu annab. Seda ikka lapse huvides ja tema õnneliku elu nimel.
Teil on vaja rohkem usku endasse. Olete tubli ja hooliv, olge RAHULIK ja rõõmsameelne. Lapsel on kindlasti emaga koos olla väga hea, poisid lihtsalt püüavad end vahel maksma panna. Võib-olla sellise jonnihoo puhul aitab siiski ignoreerimine - toimetage hoogsalt omi asju (näiteks imege tolmuimejaga tolmu).
Püüdke lapsele huvitavat tegevust pakkuda. Viige poiss loomaaeda, eelnevalt uurige mõne looma kohta põhjalikumalt infot ja veetke just selle looma juures pikalt aega.
