kirjutan oma 11-aastasest pojast, kellel 6-aastaselt diagnoositi hüperaktiivsus koos tähelepanupuudulikkusega. algul oli asi väga halb - poiss kakles lasteaias, ropendas, kiusas, iga teine mõte oli seksiga seotud... kooli minnes läks asi paremaks - juba 4 aastat ei ole kellegagi kakelnud, vahel ikka satub konflikti kellegagi, aga see ei ole nii hull.
samas on koolis ikkagi probleeme - ta segab tundi oma valjuhäälse jutuga, tal kukub pliiats tunni jooksul 10 korda maha, ta ei tea, kus on lugemise järg, ta kirjutab koduseid ülesandeid valesti maha... enamik hindeid tunnistusel kolmed.
viimasel ajal hakkab vist puberteet peale tulema, sest laps on närviline, vihastab kergesti ja siis nähvab vastu ropendades. kui selle eest riielda või korrale kutsuda, hakkab kergesti nutma või siis muutub hoopis ükskõikseks ja kukub ülbitsema. piitsa ja prääniku meetod ei tööta (noh, et hea käitumise eest premeerida, halva eest millestki ilma jätta), taskuraha lubamine või arvutis olemise õigus ei motiveeri, selle peale teatab, et ah, mul pole vajagi, ilusti rääkimine ei aita juba ammu - sel hetkel, kui räägin, tundub, et saab kõigest aru ja mõtleb kaasa, aga hetk hiljem on kõik samamoodi nagu enne. kui vaja, oskab olla superviisakas, aga kohati tundub, et tal puudub igasugune austus täiskasvanute vastu. on vastu nähvanud isegi õpetajale ja direktorilegi.
oleme korduvalt külastanud nii psühholooge kui psühhiaatrit, ja iga kord saanud vastuseks, et see on hüperaktiivse puhul täiesti normaalne käitumine, kui aga küsin, mismoodi ma käituma peaksin, saan vastuseks, et ärge muretsege, ta kasvab sellest välja...
aga millal? kui kaua ma veel pean ootama, et välja kasvaks?
tagatipuks palub nüüd õppealajuhataja, et me kooli vahetaks, kuna "kooliprogramm on lapsele liiga raske". jah, tegemist on hea kooliga, kus kolmed tunnistusel ei sobi kohe mitte. lisaks ütles eesti keele järeleaitamitundide õpetaja, et poisi kujul on tegu kerge düsleksiku ja düsgraafiga (viimased etteütlused on küll juba 4 peale teinud ja lugemine laabub ka paremini).
olengi nüüd dilemma ees - kui lapse enesehinnang on niigi väga madal, siis kuidas mõjuks talle koolivahetus? mina ju näen tegelikult, et endise 8 tunni asemel teeb ta kodutöid nüüd vaevalt 3 tundi, vahel ka kiiremini. tal on koolis oma sõbrad, rutiin... kardan, et keskkonnavahetus ei anna siin soovitud tulemust.
ja oodatud on ka nõuanded, kuidas sellest pidevast turtsumisest ja "mehetsemisest" valutult üle saada. ma lihtsalt ei jõua enam kuulata, kuidas tal on kõigest ükskõik, kuidas kõik on halb, kuidas terve maailm talle liiga teeb jne. isegi oma asjade koristamine on talle nagu surmanuhtlus ja kui mingi kooliasi jälle koju ununeb ja selle eest märkuse saab, siis on minu peale vihane.
Tere,
nõustun teiega, et kooli vahetamine ei ole kindlasti lapse seisukohast kasulik. Kui teie lapsel on tõesti diagnoositud aktiivsus-tähelepanuhäire, siis see ei ole probleem millest kasvatakse välja. Probleemid, mis kaasnevad selle häirega jäävad last saatma ka täiskasvanueas. Lapsel on vaja omandada oma käitumise ja tähelepanu juhtimiseks erinevaid abistavaid toimetuleku strateegiaid. Kognitiiv-käitumuslik teraapia koos medikamentoosse raviga on andnud nende laste ravis väga häid ja ka püsivaid tulemusi. Püüdke leida lapsele terapeut/psühholoog, kellel on teadmisi ja oskusi sellise häirega laste abistamisel. [/b]
