Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Pere kolmas ja kõige uuem liige

Bianka
Külaline
Postitatud 14.02.2007 kell 20:05
Ajendatuna ühe kasuisa teemast otsustasin ka siia kirja panna selle, millele viimasel ajal mõelnud olen.
Meie lugu on lühidalt selline, et olen lapse isast lahus poolteist aastat. Poeg on peale seda veel rohkem minu küljes kinni, lisaks ka kõik muud emotsionaalsed probleemid, millele me vaikselt, aegamisi lahendust püüame leida.
Minu ellu aga tuli 5 kuud tagasi mees, kellega on meil tänaseks väga tihe ja südamlik suhe. Tegemist on väga hooliva mehega, kellele meeldivad ühtlasi ka lapsed. Minu pojaga nad leidsid kiirelt ühise keele, sest mu sõbrale meeldib mängida lapsega, õhtuti mängime kolmekesi lauamänge, nemad panevad konstruktorit kokku jne.
Probleemid aga tekivad siis kui laps muutub sõnakuulmatuks. Minu sõber ütleb, et ma olen liiga hea ema. Nt ei käse tal söögilauas taldrikut tühjaks süüa. Minu seisukoht aga ongi selline, et kui ei jõua siis ei pea end sundima. Mina ka ei jõua alati kõike ära süüa, kõht saab füüsiliselt ju täis. Tema aga ei mõista seda, sest tema on kasvanud teisiti. Kunagi ei tohtinud toidu üle nuriseda (mida minu laps tihti teeb), kõike pidi sööma, mida anti ja taldrik alati tühjaks. Mul on aga raske selgeks teha oma sõbrale, et mina ei pea kasvatama oma last nagu siis kui meid kasvatati. Ta ei usu nendesse uue aja kasvatusmeetodisse, usub, et lapsega tuleb kuri olla, siis ta kuulab sõna. KAsvõi see, et ta ütleb lapsele, et see on nagu tüdruk, kui ta vingub või et ta on jonnipunn...annab hinnanguid. Ma olen püüdnud öelda, et see on vale aga ta ei usu...
Ta ise tunnistab ka, et ta ei ole kindel, kas tal on sõnaõigust, kuigi ma olen öelnud, et on küll....Ta ütleb, et ta on kergesti ärrituv ja tunnistab, et kui me hakkame koos elama siis võib ta endast välja minna kui laps ei kuula sõna....Mida teha? Ma hoolin sellest mehest väga, ometi ei taha ma muuta oma kasvatusmeetodeid ja põhimõtteid tema pärast, tahaks, et me leiaks kompromissi aga kuidas? Me pole veel kordagi millegi pärast tülitsenud ja usun, et saaksin ka sel teemal temaga tülita rääkida aga mida öelda? Ma ei tahaks öelda, et minu laps, ise tean sest siis ta ei tunne end osana meie perest...
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 16.02.2007 kell 13:08

Paistab, et mehele on oluline, et võtaksite omaks tema arusaamad. Kui väljendate aga oma ja tema omadest erinevaid arusaamu, siis näib mehele, et tal ei ole sõnaõigust. See tekitab mehes aga tunde, et ta on kõrvale jäetud, tema roll ühises pereelus on ebaselge.
Niisiis, pooldab ta karmimat kasvatusviisi, mis eeldab kuri olemist ja sundimist. Samuti ei aktsepteeri ta, et laps võiks ka vahel vanema tahtest erinevalt käituda (vinguda, jonnida).
Teie aga ei usu, et lapsi peaks karmilt kasvatama ja võtma üle need meetodid, millesse usuti vanasti ja olete mures, kuidas poega koos kasvatada. Võimalik on seejuures, et poeg tunnetab teie erimeelsusi, samuti rahulolematust enda suhtes, see teeb ta ebakindlaks, (kui ta kogeb, et teda ei mõisteta, tema vajadusi ei arvestata) ning sellest võib omakorda tuleneda protest, väljakutsuv käitumine, trots jne. Lühidalt öeldes, lapse sõnakuulmatuse, vastuhaku (jonni ja virisemine ongi selle ilming, vahet pole kas poiss või tüdruk) põhjus on tema halb enesetunne, tema vajaduste eiramine.
Näib, et vajaksite mõlemad oma seisukohtade üle arutelu nii, et mõlemad mõistaks teist ning vajadusel ka lepiksite teatud asjades kokku. Kirjast selgub, et tegemist on väärtuste põrkumisega (kasvatusmeetod, söömisharjumused, sallivuse määr erinevate käitumiste aktsepteerimisel jne.).
Hea eeldus teineteise mõistmisele on see, et teie suhe on hea ning mõlemad soovite osaleda poja kasvatamisel ning kahtlemata soovite talle mõlemad head. Kui olete seda vastastikku tõdenud, siis vajaksite oma arusaamade selgitamist – mille poolest on need seisukohad teile tähtsad ja soovite neile kindlaks jääda; millesse usute, millesse mitte.
Kuidas võib teie mõlema arvates laps käituda, kui ta ei ole rahul, ei ole nõus vanemaga, soovib midagi muud jne. Või peab laps nõustuma kõigega, kuuletuma kõiges, omamata oma arvamust, oma individuaalsust ja eripära, olema meelepärane täiskasvanutele jne. Selge on see, et me ei suuda võtta omaks ja toimida nende arusaamade järgi, millesse me ei usu. Tuge ja mõtteid oma praegusele murele saate ka raamatust Th. Gordoni „Tark lapsevanem” väärtustekonflikt - ptk. 14, erinevate kasvatusmeetodite mõju teadvustamisel -ptk.9,10, kindlasti on olulisi teemasid ja vajalikke suhtlemisoskusi tutvustatud kogu raamatus.
Head lugemist ja ühiseid arutelusid,
Marge Vainre
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!