Hiljuti hakkasin tähele panema, et meie kolmeaastane tirts räägib rumalusi. Muudkui sitaauto ja kakaemme jne. Oleme temaga rääkinud, et nii ei tohi öelda, samuti oleme halbu sõnu ignoreerinud, kuid see ei lõpe. Meil on nädala pärast aeg, arstile kinni pandud ja küll oleks mark, kui ta seal hakkaks rääkima sitasüst ja paha tädi...Mida teha?
Kindlasti on ebameeldiv kuulda oma last nii rääkimas ja rumalad sõnad põhjustavad teile lapsevanemana muret. Soovite, et laps aru saaks, et see ei käi sugugi kokku hea käitumisega.
Enamasti lapsed on väga head järgijad, kui kuulevad ja näevad midagi, küllap näitab teiegi väike tirts, mida uut ta on õppinud. Kindlasti on ta ka märganud, et teatud sõnadele reageerivad teised eriliselt ja uudishimu neid proovida on jätkuv. Vahel annab tulemust see, nagu olete proovinud - ignoreerida, mitte reageerida, siis pole ju enam põnev. Kuid teie jaoks on jäänud probleem alles. Usun, et keelamine ei pruugi ka anda tulemusi.
Arvatavasti on nende sõnade kasutamine peamiselt katsetamine, proovimine, mis saab ja tõenäoliselt on mõni reageering teiste poolt (näiteks teiste laste lõbus naer vms.) tekitanud soovi veel ja veel proovida. Ilmselt ei olegi tähtis lapse jaoks nende sõnade sisu ja ta taotleb peamiselt teiste märkamist ja soovib näidata, mida suudab.
"Ei tohi" asemel on kohane proovida väljendada seda, kuidas see teile mõjub, nt "mulle ei meeldi need sõnad ja kui neid kuulen, siis ei taha sinuga rääkida, mängida vms. , "ma olen õnnetu, kui kuulen sind nii rääkimas" jne.
Seejuures jääda rahulikuks ja kindlaks ning pakkuda koosolemist ja ühistegevust muul ajal, kui neid sõnu ei kasutata. Et laps saaks soovitud tähelepanu positiivsel, vastuvõetaval moel.
Kui on piinlik teiste, nt arsti juures, siis väljendagegi seda: nt "mul on piinlik, kuuldes neid sõnu"; "ma olen mures, et minu tütar nii räägib" jne.
Kui laps tunneb end muidu hästi ja käitub kenasti, siis võib loota, et see probleem, mis on kindlasti tuttav paljudele vanematele, möödub peagi. Lapsed ju tegelikult tahavad olla head ja saada tunnustust vanematelt, kuid piiride katsetamine käib ka arengu juurde.
Parimate soovidega,
Marge Vainre
Nii, lugesin jutu läbi (suur aitäh!) ja otsustasin plikaga rääkida sel teemal. Ütlesin, et emme ega issi ei mängi selliste lastega, kes räägivad rumalaid sõnu. Et see on väga väga inetu ja paha komme. Teate, mida laps siis tegi - ta karjus sõimas mind otse näkku - LOLL. Ei osanud siis midagi teha, läksin sealt ära. Issi proovis ka õhtul rääkida. Pärast, kui küsisin, et kuidas läks, siis ütles, et tirtsu ütles talle ka loll, aga ta ei teinud väljagi (just nagu ta polekski midagi öelnud) ja alustas juttu otsast peale. Tüdruk oli mõtlema jäänud, eks nüüd näis mis saab, kas oli kasu või ei.
MInu just kolmeseks saanud poiss hakkas ka vanduma: absoluutselt igas olukorras Kurat! Proovisime ka nii et ei teinud üldse välja , kohati ajas hulluks küll kui iga 5 min järel tuli see sõna , küll arstil vereproovi andes, kui naabril ei läinud auto käima, isegi siis kui ta tajus et olen liikluses ärritunud ja tahaksin ise vanduda ja uskumatu, kuu aega pidevat vandumist ja siis kadus ise ära..loodame et tagasi ei tule....
ja uskumatu, kuu aega pidevat vandumist ja siis kadus ise ära..loodame et tagasi ei tule....