|
Viljar
Külaline
|
|
Postitatud 13.02.2007 kell 22:52
|
Mure järgmine. Nimelt on minust saanud kasuvanem 1,7 aastasele kaksikute tähtkujus sündinud kukeaasta poisile, tegelinskile keda on minumeelest vaevama hakanud armukadedus ja muud säärased jonnituurid. Kuna minujaoks on kõik see uus ning samuti ka lapsele, siis milliseid soovitusi oskaks keegi anda? Millist seisukohta oskate soovitada, kas oleks näiteks targem tahaplaanile jääda ning lasta emmel poisi tuuridega tegeleda, proovida ise koos emme vaatevinkliga karjumist ja kisamist taltsutada või hakata ise aktiivselt tegutsema, sesmõttes, et a`la selgitama, et nii ei tohi ja vahest tegema kurja häält. (Ise-enesest mõistetav, et kes mina siuke üldse olen). Hetkel proovisin tegutseda nii, et kui poiss jonnib, siis mina temaga ei mängi ning tusatsen samuti (emme on ka niimoodi). Kui jätab järele, siis kukun mässama koos temaga meie mängukastis (seal on meil igast vingeid vigureid). Vahest teen kurjahäält ning kohe püüan selgitada ning leida ühist mänguteemat. Saan aru, et mina kui siiski võõras isik ei tohiks kurjustada kuid tunnen, et nii peaks kui hetke pärast koos emmega lapsele koos pai teeme ja temaga ühist keelt leida püüame. Või siiski on targem tahaplaanile jääda ning lasta lapsel minuga harjuda. Kardan, et võin teha midagi valesti ning hinge võib tekkida tunne, et äkki hakkab põnn tõrjuma. Samuti veel seda, et kas see on õige kui tunnen, et justkui oleks laps minu oma? Et mis toimub? Mina jonnipunniga ei taha mängida, õppida, juttuvesta seni veel arusaamatus keeles 
|
|
|
Anu
Külaline
|
|
Postitatud 14.02.2007 kell 09:52
|
Soovitaks ka lapse emaga konsulteerida...Ehk siis pannge koos paika mängumaa, mida tema ootab sinult ja millised on sinu õgused. Ja neid tuleb pidevalt värskendada!!! et ei tekiks mingeid valestimõistmisi.
|
|
|
Anna
Külaline
|
|
Postitatud 14.02.2007 kell 13:31
|
Mul laps samas vanuses. Võib-olla asi on armukadeduses, aga öeldakse, et selles vanuses nad on lihtsalt sellised (nimetatakse "üheaastase kriisiks", järgmine on "kolmeaastase kriis"). Siiralt soovitan seda teemat põhjalikumalt uurida (näiteks "Pere ja Kodu" kirjutab sellest tihti), sest usun, et siis Teil tekkib rohkem arusaamist, mis toimub ja miks see on nii.
Lühidalt, asi on selles, et laps ei tee seda, mida ta varem hea meelega tegi (ei taha enneast enam riidesse panna, ei taha enam poti peal käia, ei taha enam süüa seda, mis emme pakkub jne), sellega ta väljendub seda, et tal on oma tahe olemas( see on tema jaoks uus avastus). Ning ta katsub, mida ta saab sellega ette võtta ja kuidas teised reageerivad tema "jonni" peale. Oih, kuidas ta ennast välja viia saab! Aga põhiline on mitte alluda provokatsioonile ning jääda rahulikuks.
Kui ma õigesti mäletan, siis Tallinna Meremeeste haiglas on mingi tore psühholoog olemas. Ükskord kogemata ajasin numbreid sassi ja helistasin talle. Väga palju abi oli. Ta ütles, et lapsed panevad proovile oma vanemaid, katsudes, kas on piirid selles maalimas olemas ja milliseid need on. Et on vaja pidevalt näitama (võib ka mänguasja peal), et nii ikkagi ei tohi, muidu me kurvastame.
See on raske aeg...Karjuda lapse peale pole mõtted, ta ei saa aru, miks karjutakse (ei pane a+b kokku). Peksta muidugi ka ei tohi, vägivallaga jonni ei saa lahendada...
Mis puudutab Teie küsimust, siis ma usun, et Te ei pea passivne olema. Las laps näeb, et ka Teile ei meeldi midagi, mitte ainult tema emale. Tore, kui Te saate lisaks veel seletada, miks asjad on nii või naa. (väikse lapse puhul mitte pikalt, lihtsas keeles ja mitte pahandada, kui ta aru ei saa )
Kannatust Teile!
|
|
|
Kersti
Külaline
|
|
Postitatud 14.02.2007 kell 15:48
|
proovige võimaluse korral igas olukorras rahulikuks jääda ja olge lapsele sõber hetkedel, kui ta seda vajab. väga oma seltskonda peale suruda ei ole ehk tark tegu. lapse ema on see, kelle tähelepanu laps praegu vist kõrgendatult ootab.
Kõike head!
|
|
|
Viljar
Külaline
|
|
Postitatud 14.02.2007 kell 17:15
|
|
Tänud teile seniste vastuste eest. Ega karjumisega ei jõuagi kaugele-olen selles täielikult kindel! Lapse löömine-ai ai ai! Mitte mingil juhul! Mängudes ning söögitegemises oleme hetkel õnneks heal meelel. Kuna olen ise suhtkoht tihti lapsemeelne, siis kas see on õige? Kas oleks targem näidelda kui lontust saamatut täiskasvanud isa, kes probleemide korral lapse stoilserahuga emale üle annab (et Kallis ma ei saa hakkama) või võibki kujundada last enda järgi-Et ihhiihii ja ahhahhaa? Söögitegemise kohapealt on kõik Ok! Kuna süüa meeldib mulle omale teha. (vinge on lapsesuust kuulda-ätähh kui olen andnud talle apetiidi tekitamiseks maisikrõbuskit.
|
|
