Mul on tekkinud väike mure. Minu 5,5 aastane tütar on viimasel ajal muutunud väga tujukaks. Näiteks kui temalt midagi küsida, siis selle asemel, et vastata "paugub" st. nähvab ta vastu. Peale seda, kui küsida selgitust, miks ta nii ütles, hakkab ta mossitama. Kui talle seletada, et selline käitumine ei ole ilus ja et vanematega ei räägita sedasi, siis ta ei vasta enam midagi või jookseb nuttes kuskile peitu. Olen püüdnud temaga rääkida ja kuulata teda, aga ta ei oska seletada, miks ta nii teeb. Jutt käib väga igapäevastest asjadest, nt söögi ajal, pestes, mängides, riidesse pannes jne, kui ma palun ta käest midagi, siis ta mitte ei vasta mulle, vaid nähvab vastuse, nö paugub vastu. Kardan, et kui me seda hetkel ära ei lahenda, siis mõne aasta pärast ta suhtleb minuga igas teemas niimoodi ja normaalsel suhtlusel on kriips peal.
Loodan, et keegi on olnud samasuguses situatsioonis ja oskab nõu anda kuidas ma peaksin lapsega suhtlema, et selline "paukumine" ja mossitamine meie perest ära kaoks.
Tahtsin just sarnase teema siin algatada. Olen hetkel 6 aastase poisiga kodus, kes on täna kohe vägagi tujust ära. Koguaeg on kulm kortsus, kui midagi küsin või teha palun, smamoodi "paugub" ja kärgib vastu.
Ma ei teagi, mis selle põhjustab. Tegelen temaga, mängin mänge, käime õues aga kohe kui ma tal sekundiga võtta pole, saab kurjaks. Hommikuti ärkab ja kohe kukub vinguma. Kui midagi küsib siis vingudes...Enam ei oska ka midagi teha, sest kui räägin ja kuulan siis tundub, et täiesti valesti sest see ei aita.
Ootan huviga mõne koolitaja vastust.
Tere Kati,
Teie kirja lugedes tundub, et tütarlapse rahulolematusel on kindlasti oma põhjus ja ebasoovitav käitumismuster suhtlemisel on tagajärg. Pole ime, et piiga ise ei suuda seletada oma käitumise põhjuseid. Paljud täiskasvanudki ei suuda oma käitumiste tagamaid põhjendada. Ülesanne ei ole kergete killast.
Ei saa välistada, et lapse käitumise põhjuseks on suurenenud tähelepanuvajadus. Püüdke lapse emotsioone sõnastada. Kui ta paugub teile vastu, siis sõnastage talle vastuseks see emotsioon, mida te näete teda väljendamas. Nt Mulle tundub, et Sa oled vihane mu peale. Ärge küsige kas ta on vihane ja miks ta on vihane, vaid esitage see mida näete oma arvamusena. Oodake ära tema vastus. Kui ta nõustub sellega, et ta on vihane siis juhtige jutuajamist edasi. Vältige küsimust miks? see paneb lapse kaitseseisundisse ja teie vestlus lukustub. Aktiivse kuulamise ja vestluse juhtimise kohta soovitan lugeda Gordoni raamatut Tark lapsevanem.
Üheks variandiks panna laps oma käitumise peale mõtlema on teha nn peegelkäitumist. Käituge lapsega ühel päeval nii nagu tema käitub ümbritsevatega.
Lapsele on see kindlasti vägagi meeldejääv ja õpetlik näitemäng. Selline kogemus võimaldab arutada, kuidas tüdruk ennast tundis kui temaga sellisel moel käituti ja luua korrektuurid.
Tere Bianka,
samad mõtted, mis Katile kirjutasin oleksid minu vastuseks ka Teie kirjale.
Kui laps võtab omaks emotsiooni, et on vihane, pahane. Siis rääkige temaga kuidas selle emotsiooniga toime tulla. Mida Teie ise teete kui te olete pahur, vihane? Koostage lapsega nimekiri, "mida ma võiksin teha, kui mul on paha tuju".
Kui te olete juba kõike proovinud aga miski ei too suhtlemismustris muutust, siis demonstreerige lapsele kuidas tema käitumine välja näeb. Seda võib nimetada ka suhtlemisõpetuse treeningtunniks .
Kannatlikkust ja häid mõtteid,
Angela Jakobson
.