Sai nüüd naljakas pealkiri aga lihtsalt tunnen, et enam ei saa teisiti ühtki asja tehtud kui peab koguaeg meelde tuletama...Näiteks seda, et ta siiski vahetab riideid...ikka veel....See on kodus, lasteaias ja igal pool mujal...Ta teeb kõike nii, et vahepeal jääb nagu millestki mõtlema ja unustab täiesti ära, et pidi ju riidesse panema. Mul on küll kannatust ja ma varun aega aga ega ta muidu edasi riietukski kui ma meelde ei tuletaks... Ei tea, kas see on mingi iseloomu eripära või see läheb üle? Ma mõtlen, et kui järgmisel aastal kooli läheb ja õppimise asemel aknast välja vaatab unistades, siis ei jõua ka õppimises kuigi kaugele kui õpetaja koguaeg meelde tuletama peab, kus ta parasjagu on... Ega ma arvagi, et see probleem oleks aga lihtsalt hämmastab teinekord. Sest muidu on poiss (6a) väga energiline ja tormakas kui mängib vms. Samas vaatab ka pikalt raamatuid ja see on hea
KAs ma käitun ikka õieti kui pidevalt meelde tuletan ta toimingut, mille juures ta parasjagu on? Või peaks veel rohkem aega varuma ja laskmagi tal unistades riidesse panna või süüa..? Söögiga on tihtilugu see, et see kipub enne täiesti ära jahtuma kui otsa saab, sest tal nagu ununeb, et ta laua taga on ja sööb...Selline kummaline lugu siis....ehk keegi teab midagi asjalikku öelda, kuidas kiirendada toiminguid korrutamata
Olin lapsena ise selline unistaja ja koolis seetõttu teiste narrida-nokkida. Loomulikult mõjus see enesehinnangule kuid sellest sain kooli lõpus õnneks üle. Ootaks ka huviga koolitaja vastust teema kohta.
Ma ei tea kas see sind aitab aga ma jagaksin hea meelega oma tähelepanekut.
Mul ka suurem poiss kuuene ja samuti on käinud sellised unustamise ja uimerdamise perioodid. Ja ei osanud ka algul seda millegagi seletada ja arvasin, et ju ta mul ongi selline. Vahel kui palusin tal midagi allkorruselt tuua siis tuli ta juba poole trepi pealt tagasi ja ütles, et on juba unustanud, mis tal teha paluti jne...
Sattusin aga lugema raamatut poistest ja nende kasvatamisest ja sealt sain teada, et poiste (vast ka tüdrukute) organism ei jaksa kasvamise ajal ka kõige muuga hakkama saada. Ja nii ongi aktiivsemate kasvuperioodide ajal nad uimasemad ja ajameelsemad kui muidu.
Ja tagantjärgi mõtlema hakkates oligi see eelmine suvi meil üks hajameelsemaid ja samas kasvas poiss mul sel ajal KÕIGIST riietest välja.
Nii et ehk on osa vastust ka selles...
Vahel on tõesti nii, et kiirel kasvuperioodil muutub laps hajameelsemaks ja käitub nagu väike professor)
Kuid mõnel lapsel on ka loomus selline, et oma mõtted on huvitavamad või siis köidavad teda ümbruses sellised asjad (putukad, pilved jm), millest ehk eakaaslased niisama mööda ruttavad. Vanema kannatlikkus on igati abiks. Pahandamise ja karistamisega saab asja ainult hullemaks muuta, sest lisaks hajameelsusele hakkab laps ennast ka saamatuna tundma.
Kuid lõputult oodata, kuidas laps oma tegevusi ehk kunagi lõpetab, ka ei ole mõtet. Ta peab õppima oma tegevust planeerima ja vanem on see, kes õpetab. Seega tuleb lapsele ikka märku anda, et ta tegutseks. Hea oleks, kui meeldetuletused oleksid mängulises vormis. Näiteks võib lapsega kokku leppida, kuidas vanem talle märku annab, et nüüd võiks ta oma tegevust lõpetama hakata (koputus, mõni hüüatus, sõrmenips jm). Nii saab lapsele märku anda, et tuleb tegutseda. Samas ei ütle vanem talle otse mida ta tegema peab, vaid laps peab ise taipama, et miski tegevus on pooleli. Sedasi hakkab ta tasapisi vastutust võtma ja vanem ei ole see, kes kõik ette ütleb.
Kuna kooli minekuni on veel aega, siis ei tasu pikalt ette muretseda. On asju, millest lapsed välja kasvavad. Kui kooli minnes on laps aga ikka hajameelne ja aeglane, siis kindlasti võiks sellest õpetajat informeerida. Tema saab siis klassis juba algusest peale lapsele veidi rohkem tähelepanu osutada ja teda tegevustele suunata.
hihiiiii, loen nagu oma lapse lugu...) poiss siis 7. a. ja vahest ajab täitsa hulluks, kuidas ta mingeid asju ei mäleta mida teha paluti. aga teinekord kuulan ja imestan, kuidas ta teab mingit telefoni nr, mida üritasin pool aastat tagasi talle (ebaõnnestunult) selgeks õpetada, on nüüd peas nagu ludin.
Minu tüdruk (järgmine nädal saab 7a) samasugune. Kõike teeb aeglaselt, vahepeal nagu unustab, mida tegema peab.
Sügisel on ees kooliminek. Kasvataja juba ütles, et koolis läheb tal veel väga raskeks. Just sellepärast, et ta nii aeglane on. Tal on raske juba lasteaias. Näiteks töövihikuid täites jääb ta teistest maha, tihti peab vihikud koju tooma ja kodus järgi tegema.
Sügisel dgn lapsel ka epilepsia. Osaliselt on ka sellest tingitud tema "välja lülitamised". Samas epilepsia ravi on talle mõjunud nii, et ta on nüüd veel aeglasem kui varem oli. Isegi kõne on aeglasemaks muutunud.
Igaljuhul olen ma kohe päris mures. Mis saab kui ta kooli läheb... kuidas ta seal küll hakkama saab.
Ehk tuleb tal mõistev õpetaja ja suuri probleeme siiski ei teki.
ka mulle tuttav olukord. tütar käib koolis ja igal hommikul pean meelde tuletama, et ta puhtad riided selga paneks, koolikoti kaasa võtaks, õhtul päeviku ja töövihikud koju tooks jne. Üks lõppematu meeldetuletamine, lõpuks läheb endal ka sassi, et mis nüüd öeldud sai või ütlemata jäi. peaks proovima mitte asju ette öelda, ehk siis asi paraneb. Ptraegu ta ei pea ju oma pead vaevamagi, sest talle lihtsalt loetakse kõik ette...
Ei tea, kas see on mingi iseloomu eripära või see läheb üle? Ma mõtlen, et kui järgmisel aastal kooli läheb ja õppimise asemel aknast välja vaatab unistades, siis ei jõua ka õppimises kuigi kaugele kui õpetaja koguaeg meelde tuletama peab, kus ta parasjagu on...
Ega ma arvagi, et see probleem oleks aga lihtsalt hämmastab teinekord. Sest muidu on poiss (6a) väga energiline ja tormakas kui mängib vms. Samas vaatab ka pikalt raamatuid ja see on hea 