Selline pealkiri tundud kõige asjakohasem, sest seda lauset või mõtet kohtan ma üsna tihti. Et olen oma 6 a poisi, keda üksi kasvatan juba 2 a, ära rikkunud.
Näiteks külas. Käisime suures talus, kus oli mustmiljon inimest, lapsed, suured, mehed, naised. Mu laps polnud seal ammu käinud ja oli seega terve õhtu minu külje all. Ei julenud ise WC-sse minna, vett ega süüa küsida. Kamandas mind ja oli näha, et miski teda väga häirib. Mina ausalt öeldes eisaanudki midagi öelda, seda tegid teised täiskasvanud, kes teda selle eest hurjutasid, et ta nii arg on...Mul oli lapsest kahju kuid siiski julgustasin teda teistega suhtlema ja mingil määral võttis ta ka vedu...Ometigi ta ongi selline, kes minu küljes kinni kui tegemist võõra kohaga jms.
Mul on u 5 kuud olnud üks meessõber, kes on lapse jaoks saanud väga lähedaseks ja vastupidi, nad mängivad koos ja tundub, et meeldivad üksteisele. Ometi mulle tundub jällegi, et mu meessõber on lapsega kohati liiga karm, st ta nt käseb lapsel kõik toidu ära süüa, kuigi mina olen arvamusel, et laps sööb niipalju kui ta jaksab. Mina ise ei jõua ka alati ju kogu toitu ära süüa ja sundimine ei ole sugugi mitte õige, kohati isegi ebatervislik...
Mis mu peamine probleem on - kõik teised teavad paremini kuidas ma oma last peaksin kasvatama ja kui halb ja sõnakuulmatu ta on....Kuidas siis käituda? Kas lastagi seltskonnas teistel inimestel oma last kasvatada või siis oma halvasti käituva lapsega ära minna, mitte olla teistega koos kui laps käituda ei oska?
Probleeme on lasteaiaski aga see on juba omaette teema...Laps on hakanud ropendama, tunnis ei tee kaasa ja segab teisi, lööb...Ometi ütles kasvataja, et see on siis kui ta on teatud poistega koos...Aga nad on sõbrad ja käituvadki kõik ühtemoodi...Mida teha? Kodus pean igal õhtul selle kohta väikese loengu, st me räägime nendest probleemidest aga järgmine päev see kordub jälle. Osad neist poiustest käisid ka minu poja sünnipäeval ja siis ma kuulasin kõrvalt kuidas need rumalad sõnad lendasid üksteise järel aga neid kasutati pigem naljategemiseks, mitte sõimuks vms...Ja ma ei osanud jälle reageerida...Keelamine ei aidanud kuidagi.
Ja nii endamisi arutledes ja kasvatajalt kaebusi kuulates, tuttavatelt seda, et on kasvatamatu laps, tekib mõte, et ma ei oska enam....ei tea, kuidas on õige ja ida teha, et mu pahandusi täis lapsest kasvaks tubli inimene...
Sai pikk kiri aga aitäh neile, kes viitsisid lugeda...ja ehk ka aru said..
Tere, Bianka! Kirjast saan aru, et olete hooliv ja armastav ema ning soovite oma lapsele parimat. Kirigi sellest ajendatult kirjutatud. Püüan siis olukorda siin lahata ja ehk leiate oma küsimustele vastused. Inimestena oleme kõik erinevad. Mõni on julge kuni hulljulguseni, teine tagasihoidlik ja isegi arglik. Kõigi jaoks on koht siin maailmas ja kõik armastamist väärt. Kirjutate, et kõik teised teavad, kuidas te last peaksite kasvatama ja see tekitab teis ebakindlust. Lapsevanemaks olemise üks raskemaid katsumusi on kindlaks jäämine oma põhimõtetele ja lapse kaitsmine teiste täiskasvanute eest. Kindlasti ei tohi lapsega riielda sellepärast, et teised inimesed teid hurjutavad. Kui laps on arglik, siis teie saate teda julgustada ( nagu oletegi teinud). Et aru saada, mida laps kardab, siis tuleks teda aktiivselt kuulata. Sellise kuulamise juures peegeldame lapsele tagasi tema jutu sisu või siis tundeid, mida arvame teda tundvat. Proovin selle suvise talu loo põhjal teile demonstreerida aktiivset kuulamist. "Ma saan aru, et sa tunned hirmu nii suure hulga võõraste inimeste ees." oletame lapse vastuse:" Jah, ma kardan, et nad hakkavad minuga pahandama, sest ma ei tea, mida siin tohib teha ja mida ei tohi." Teie:" Sa kardad, et mõni võõras inimene võib sinuga pahandama hakata." Niimoodi jätkates saame lapsest paremini aru ja ta saab oma mure ära rääkida. Aktiivse kuulamise oskust saab õppida perekoolis (koolitused sinamina kodulehel) või Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Kui aga probleem on teil ( lapse ropendamine, teiste täiskavanute sekkumine lapse kasvatamisse), siis on hea kasutada enesekehtestamist ja anda mina teateid (põhjalikku infot selle kohta samast raamatust või koolituselt). Mõni näide. Lapsele:" Kui sa kasutad sõnu nagu p... ( loetlege neid, mida kuulsite, ärge kasutage sõna ropendama, sest see on hinnang), siis ma olen õnnetu, sest mulle see ei meeldi." Siit võib jätkata lapsega arutelu ja kasutada jälle kuulamist. Oletame, et laps vastab: "Aga mulle meeldib, sest ma olen siis nagu Robert." Teie:" Sulle meeldib olla Roberti moodi?" L: "Jah, sest kõik tahavad temaga mängida." T: "Sa tahaksid, et sul oleks rohkem mängukaaslasi?"
Mina teate puhul on oluline näidata ära käegakatsutavad tagajärjed, mis kaasnevad teise käitumisega. Nt teiste märkused lapse kasvatamise osas. Oletame, et öeldakse:" Sa oled oma lapse ära hellitanud." Vastata võiks kuidagi nii:" Kui sa ütled, et olen lapse ära hellitanud, siis ma tunnen ennast vihasena, sest minu arvates on see sekkumine minu eraellu ja see ei meeldi mulle." Teil võivad olla muidugi hoopis teised tunded kui siintoodud ja siis tuleb neist lähtuda.
Soovin teile enesekindlust lapse kasvatamisel ja kuulamise ja kehtestamise oskuste õppimisel. Usun, et nendest on abi mitte ainult lapse kasvatamisel, vaid suhtlemisel üldse.
minu arvamus on,et laps vajabki armastust ja kindlustunnet,nimetagu mõned siis seda kasvõi ärahellitamiseks kui laps võõras kohas end arglikult tunneb kuid samas sinu juures on tal turvaline,siis miks seda pahaks panna.mina ei võtaks väga kuulda teiste hurjutamisi,iga ema teab mis lapsele hea
lasteaia mure kohta ei oska arvamust avaldada,kuid enda seisukohast vaadatuna,ma ei laseks tulla teistel ütlema kuidas oma pisipõnni kasvatada.
loodan et saate murest jagu.et armastust ja soojust ikka jätkuks,päikest!
