Umbes kuu aega tagasi hakkasin tähele panema, et laps "niheleb" sihipäraselt. Kui algul oli selline reite kokkusurumine ainult uneeelne tegevus, siis nüüd võib juhtuda, et poiss viskab end keset mängu põrandale ja nühib veidike. Või läheb kuskile peitu ja tegutseb seal omaette.
Olen siiani suhtunud asjasse hästi rahulikult, proovinud ta tegevust asendada millegi muuga, kuid kahjuks on ta nagu teisteski asjades, üsna järjekindel. Mingi mänguasi voodis ei aita, pealegi tahaksin, et ta õpiks juba ise rahulikult magama jääma. Samas arvan, et ei ole ka õige lihtsalt "silm kinni pigistada" ja lasta tal edasi tegutseda.
Kas on põhjust muretseda, et sellest võib kujuneda püsiv harjumus?
Ps. Siiani kasutame veel ühekordseid mähkmeid, ilma mähkmeteta on asi parem(aga siiski ta tegutse ka siis), kui ei saa ju asta lapsel terve päeva paljalt olla.
Mis võivad olla veel masturbatsiooni põhjused? Vanavanemad arvavad, et lapsega tegeletakse vähe. Püüan küll lapsele tegevust anda, kuid paratamatult on ta siis mingil hetkel omapead kui mina majapidamisasjadega tegutsen.
Kuidas peaksin aga reageerima kui laps seltskonna ees nii käitub, kuidas asja selgitama mehele, kes ei taha probleemi õige nimega nimetada ja arvab, et asi läheb üle kui mähkmetest lahti saame?
Olete püüdnud suhtuda ja reageerida rahulikult poja masturbeerimisse, kuid mõistagi püüdlete selle poole, et sellest harjumusest vabaneda.
Kuigi laste seksuaalsus ja seksuaalne tegevus erineb täiskasvanute omast, on see ometi olemas, seejuures aga aktiivselt enese rahuldamine ei mahu siiski meie ettekujutusse ja nn normi. Arvestades, et teie poeg on praegu 1.a.ja 4-kuune, siis selles vanuses lapsed hakkavad huvi tundma oma välimuse vastu ja avastavad oma kehaosi. Saan aru, et teie jaoks on tegemist mitte lihtsalt eneseavastusega, vaid teadlikult naudingu tekitamisega.
Olen lugenud, et vahel seletatakse lapseeas masturbeerimist ka kiire psühhoseksuaalse arenguga, sel juhul võivad kaasneda ka sellised nähud nagu põhjuseta palavik, kapriisne ja hüperaktiivne käitumine.
Veel loetakse põhjusteks ka teie kirjas mainitu ja seda võiks sõnastada kui puudust emotsionaalse kontakti ja läheduse järele. Eriti määravad on lapse jaoks ema piisav lähedus ja kontakt esimestel elukuudel ja esimesel eluaastal, kuid loomulikult on suhe emaga määrav lapse heaoluks ka hiljem, eriti väikelapse eas.
Hea on see, et te mõistate, et oluline on rahulik suhtumine, kuid mure sellest ei leevene.
Olete teinud ka tähelepanekuid, millal lapsel tekib masturbeerimissoov magama jäämisel (üksi voodis?), seoses mähkmetega (füüsiline hõõrdumine?) ning vahel ka keset mängimist. Mõnedel lastel soov eneserahulduseks seotud psüühilise pingega, siis on see soov vabaneda pingest, ärevusest. Vahel võib olla vajadus vabaneda füüsilisest ebamugavusest. Või olla põhjustatud füüsilisest erutavast ärritusest.
Seega, kui teatud mängud, tegevused (või tegevusetus, üksiolek) tekitavad pingeid, rahulolematust, ärevust, millest on vaja vabaneda, siis on oluline pakkuda lapsele teisi viise enesetunde parandamiseks, mängida rohkem koos, lohutada, kui laps vajab, olla tema jaoks olemas ja märgata tema vajadusi ja seisuneid. Kui laps on liialt ärrituv või hüperaktiivsusele kalduv, siis vajab ta hoopis rahulikke tegevusi ja mänge.
Mida te ilmselt juba arvestate, kuid tahan veel korrata, on see, et last ei tohi mingil juhul häbistada, alandada ega karistada tõenäoliselt halvendab see omakorda kontakti vanematega ning suurendab vajadust naudingute järele muul viisil.
Kuigi laps on veel väike (seda suurem aga võimalus muutusteks), on oluline, et lapse kuuldes ei arutleks masturbatsiooni teemadel, vältida kõike, mis tema enesetunnet võiks halvendada ning samuti ei tohiks tema jälgimine kujuneda kontrollimiseks (ei muuda soovi masturbeerida, tekib vajadus vaid varjata). Oluline, et lapsel säiliks usaldus vanemate vastu ning hea enesetunne. Alati on hea palju lapsega rääkida, haarata ta tegevusse, lugeda muinasjutte, kui ta magamaminekul end ehk veidi üksikuna tunneb jne.
Kuidas käituda aga teiste juuresolekul? Kui teil on piinlik ja samas on probleem siiski nähtav, siis üks võimalus on tunnistadagi, et olete teadlik ja püüate lahendusi otsida. Jälgige kindlasti, et teie reageering ja käitumine oleks lapse huvides ei ehmata teda, ei karista, ei pahanda jne. (kõik see ei aita). Püüdke saavutada kõikide pereliikmetega sarnased kokkulepped, kuidas reageerida ja kuidas lapsega tegeleda.
Ilmselt ei muutu olukord päeva pealt, hea kui saate teadlikumaks, mis aitab, mis mitte. Kui siiski probleem jääb või hoopis sageneb, siis ei tee paha pöörduda lastepsühholoogi poole, koos arutledes saate ehk veel häid mõtteid.
Usun, et peamine on vanemate rahulik meel ja see, et laps end emotsionaalset hoituna tunneks. Soovingi teile jätkuvat hoolimist ja optimismi.
