minu lapsel on täielik EI periood. Ta on 2 aastat ja 4 kuud. Mul ei õnnestu peaaegu mitte midagi teda tegema panna ilma, et ma ei kuuleks vastu EI TAHA. Hommikul ei taha riidesse panna ja jooksebki mööda tube paljalt ringi, siis ei taha putru süüa, siis ei taha päeval magama minna, siis ei taha pidzaamat panna selga, siis ei taha mahla juua, õues võtab kingad jalast ära, ei taha fliisi selga panna jne.
Mõni päev mulle tundub, et ta ei taha mitte midagi. Kui olen rahulik, siis kuidagi see ikka laheneb, kui ärritun, siis tuleb suur kisa. Mõnikord ütlen, et kui sa tahad kööki kaasa tulla, siis pead riidesse panema, muidu ei saa..
Kas on olemas EI periood, mida ma peaks tegema, kas eelpoolnimetatu tundub ähvardamisena?
Sama ka meil. Minu teada, see on loomulik arengu osa, siiski võtab nõutuks ja väsitab. Kõige tegemiseks läheb kaks korda kauem aega ja energiat. Mina püüdsin alguses üle kavaldada, ütlesin, vastupidist sellele, mis ma tahtsin, et ta teeks. Kuid ka see ei mõju enamasti. Ta on põhimõtteliselt kõige vastu ja kui võtta natuke rangem toon, siis on kohe jonn takka.
Tere!
Lapse areng kulgeb omas tempos ja oma seaduspärasuste järgi. Laps avastab iga päevaga midagi uut iseendas ja teda ümbritsevas maailmas. Teie vanuses laps avastab, et temagi saab midagi mõjutada. "Ei" on võimalus anda oma "minale" kasvuruumi. Lapse arengus nimetatakse seda perioodi negativismi perioodiks. Laps hakkab taoliste vastuhakkamistega omamoodi "mängima". Vanem tahab oma tahtmist, laps oma.
Mida teha?
Kui vanem hakkab last nn. "taga ajama", et näiteks riidesse saada või sööma hakata, siis kujunebki sellest tagaajamise mäng , kus lapsel on peaosa.
Vanemate korraldused peaksid olema lühikesed, konkreetsed. Kui üks korraldus on antud, siis oodata selle täitmist. Anda aega. Just aega napib vanematel ja seetõttu hakataksegi kiirustama ja nn. "taga ajama".
Ka väikelapsega on võimalik juba õhtul koos temaga välja valida riided, mida ta hommikul selga paneb. Võib ka hommikustest toimingutest juba õhtul lapsele rääkida. Olenevalt tegevuste järjekorrast kirjeldab vanem lapsele järgmisel päeval toimuva.
Oluline on lapse jaoks rutiinne tegevuste järjekord. Laps teab siis juba, et peale pesemist on riidesse panek, siis söömine jne.
Jälgida, kuidas ja millise häälega korraldused antakse. Vahel juhtub, et vanema hääles on vähe energiat ja kuuldu ei tundu teistele olema usutav.
Ei pea karjuma, et häält tugevdada. Kui vanem on väsinud ja lootusetu, siis tema häälgi peegeldab seda.
Laps vajab oma arenguks reegleid ja piire. Jõu ja ähvardustega paneme lapse tärkava "mina" arengu lukku. Laps vajab, et ema ja isa oleksid tugevad ning korraldusi on vaja täita. Niinimetatud "tagaajamistega" laps omamoodi kombib, kui tugevad vanemad siiski on.
Jõudu ja järjekindlust!
