Laps (4.a) on harjunud, et juba teisest eluaastast, magab keegi põrandal tema toas. Ta ei jää hetkekski üksinda, hakkab kohe nutma, ütleb, et und ei tule ja ta kardab üksi olla(mida kardab, seda ei oska öelda või, kui , siis kolle...).Öösel, magaks ta ka nagu poolärkvel-piisab, kui ülitasakesi hakkan tõusma, et minna...on ta kohe püsti...ja emme, kuhu sa lähed...Nüüd veel tal kaheseks saav vennas, kes ka juba arvatavasti harjunud, et keegi magab toas põrandal. Mõtlesime, et suuremaga vist ei aitagi enam midagi, kui toome tema voodi meie tuppa, et vähemalt poisil seda halba harjumust ei tekiks, et keegi peab magama seal toas, aga eile kui nii proovisime hakkas poiss öösel jubedalt röökima ja ei jäänud mul muud üle, kui ka tema enda kõrvale võtta, läks mööda 25min, mees tegi siis piima soojaks ja lõpuks ta ikkagi uinus...ootasin ja viisin ta oma tuppa tagasi. Veel mitu korda öö jooksul tegi poiss häält ja kui kuulis, et olen tema toas, kuhu ma siis magama jäin, uinus. Nii, et ka tema ei taha enam üksi magada...Mida ometi teha??Oleme rääkinud, et jätame uksed lahti, tuled põlema, tulla võid alati meie juurde öösel...ei mõju, ta tahab ainult, et keegi tema juures oleks??Kui ometi miski aitaks???
Harjumuse jõud on tugev. Kirjutate, et olete proovinud lahendusi antud olukorrale, kuid miski ei näikse toimivat. Julgen siiski arvata, et Te pole oma heade ideede katsetamisega näidanud üles sellist järjekindlust nagu Teie laps oma harjumuse murdmiseks vajaks. Olen nõus, et väsinud lapse tungivatele soovidele on raske vastu panna. Kuid, kui soovida olukorra muutust siis tuleb samm-sammult ja ülimalt järjekindlalt uued reeglid kehtestada ja käiku viia. Lapse vali protest on mõistetav, uue harjumuse juurutamine tähendab ka perekonnale tõenäoliselt paari kehvasti magatud ööd (samas ega vist praegugi olukorda täiskasvanutele täisväärtuslikult und pakkuvaks pidada ei saa). Raske on universaalset nõuannet anda. Kindlasti ei tohiks käituda lapsega kategooriliselt järsult (nt uks kinni ja las karjub), vaid hoolitsevalt: käia teatava intervalliga lapse juures, andes märku et kõik on korras. Intervall võib olla algselt nt 3 minutit, siis kokkuleppel lapsega seda pikendada. Laps ei jõua ka terve öö üleval olla, mingil hetkel tuleb uni. Muidugi võib leevendatavate vahenditega olla kasutusel mahedasti põlev soolalamp nurgas, julgustav unekaaslane (mõmmi vms või ema/isa pilt) kaisus ja paokil uks.
Iga õppimine on raske ja ümberõppimine veelgi raskem.
Järjepidevust soovides,
Angela Jakobson
Nagu Nanny 911 , tuleb jah olla järjepidev ja laps lihtsalt oma tuppa magama jätta. Kui jonnib ja teie juurde voodisse püüab ronida siis tuleb aga järjekindlalt tagasi laps oma voodisse viia...............kui vaja siis ka toaust kinni hoida, et ta välja ei saa.
Laps lihtsalt astub pähe. Ega 4aastane loll ei ole.......kisan ja saan oma tahtmise.
Muidugi tuleb teha ka kindel magama minemise rituaal....pesema, unejutt ja magama koos kalli-kalli ja musidega....
Ust kinni hoida kõlab küll pisult liiga julmalt ja ma arvan, et see pigem süvendab lapses hirmu või siis tekitab, kui seda veel tekkinud pole...
Järjekindlusest peaks piisama, tean omast käest. Meil oli nii, et laps tahtsi et ma magaks ta kõrval ja nii kui liigutasin, kohe hõikas.
Aga edaspidi hakkasime algul vaid ust lahti hoidma aga peale unejutu lugemist tulin lihtsalt ära ja rääkisin, et peab nüüd ise oma voodis tuduma. Ja peale mõnda aega ta juba jäi ilusti.
Nii, et jõudu ja kindlasti see õnnestub!
Loen kirjast välja, et probleem ei ole mitte harjumises, vaid laps kardab ja ei julge magada ka siis kui ema toas on.
Äki hoopis mingi pingega seotud? Lasteaiast?
Prooviksin õhtul rahustavat teed...
Kas ei ole võimalik mõneks ajaks ühte tuppa kolida? (aga mitte kaissu). Ehk need hirmud lähevad vanusega üle.
minu lastel oli ka hirm magama jäämisel kuid siis leiutasin sellise nipi.andsin lapsele kaissu endal päeval seljas olnud tsärgi.sel ju emme lõhn juures.lapsed rahunesid ja magavad nüüd rahulikult oma voodis.
Meil samuti kartev 4-aastane laps. Praeguseks magab meie juures, mis kahjuks mõjub väga halvasti mehega kahekesi olemisele. Kahjuks vastustes ei pööratud üldse tähelepanu kartmisele. Mis sellega teha? Kui kaob hirm, siis probleem ju laheneb. Meil eelnevalt ei olnud probleemiks omas toas magamine.
Laps tõesti kardab kolle ja pimedust. Ta nutab mul õhtuti ka kõrval olles. Omas toas ta blokeeris ukse (tooli pani ette) ja oli niikaua üleval kui vähegi suutis, tavaliselt kella 1-ni. Õhtuti peavad igas toas tuled põlema. Mis teha, et ta ei kardaks? Loodan, et meie kõrval magades tal turvatunne suureneb.
Tere, Irja!
Kirjutate, et eelnevalt ei olnud oma toas magamine probleemiks. Mis ajast see siis tekkis ja milliseid muutusi Teie peres sel või sellele eelneval perioodil oli? Mõistate ka ise, et lapsel jääb puudu turvatundest. Kuid erinevalt Teist ei usu mina, et Teiega koos magamine seda lisaks, pigem tekitab sõltuvust. Pealegi olete häiritud, set Teil pole abikaasaga omaette olemiseks privaatsust.
Kuna häiritud olete Teie, alustaks sellest. Edasise protsessi käigus tuleks loomulikult tegeleda ka lapse hirmudega.
Alustuseks kehtestav mina-sõnum: ...., sa magad viimasl ajal meie voodis. Ma olen sellest väsinud ja ma olen kurb (öelge muidugi oma õige tunne, see on üks võimalik näide), et ma ei saa enam issiga omaette olla."
Edasi kuulake lapse reageeringuid ja peegeldage tema tundeid.
Otsisin siit foorumist välja mõned kirjad-vastused, kus seda teemat põhjalikult käsitletud. Soovitan need ka läbi lugeda, kindlasti leiate sealt mõtteid ja tuge oma probleemi lahendamiseks.
6.lk "4-aastane ei taha üksi magada"
14.lk "Laps ei taha üksi magada"
lk.18 "Kuidas üle saada lapse hirmust"
lk.23 "Laps kardab pimedust". Selles loos annab Kadri Järv kollihirmuga hakkamasaamiseks soovitusi, mis ka minu praktikas vägagi tõhusaks osutunud.
lk.lk.21 "2,8 ei taha oma voodis magama jääda"
"Ei taha oma voodisse, vanus 1,5"
"Laps oma tuppa"
lk.20 "Paha unenägu"
"4 a magamine"
lk.19 "3,5 tuleb igal öösel meie voodisse"
Lapsel on kergem oma tunnetega, ka hirmudega hakkama saada, kui kasutate aktiivset kuulamist ja peegeldate tema tundeid. Ning otsite lahendusi temaga koos, mitte ei lahenda asju tema eest ära.
Ja mille mõjul ikkagi toimus muutus? Kellegi kaotus, töökoha muutus, eesootav pere laienemine vms.?
Hirmude taga on tihtipeale ka esmapilgul seostamatud asjad: karmid keelud, liiga suured nõudmised või hoopis ülehoolitsus vanemate poolt.
Jälgige, et nii Teil kui isal oleks päeval piisavalt aega lapsega kahekesi olemiseks ja temaga tegelemiseks.
Ning kas Teil ja mehel on aega omavahel olemiseks ka väljaspool voodit? Sageli saavad lapsed oma turvatunde tagasi hoopis sellest, kui ema ja isa olulised vajadused on rahuldatud, kui nadkäivad kahekesi väljas, lõõgastuvad, saavad oma asjad räägitud vms.
Tänan vastuse eest. Järele mõeldes võib seostada lapse hirme vanaisa surmaga, mis küll oli mitu kuud varem, aga see ilmselt ei loe. Leinast oleme mitu korda rääkinud ja kuulanud. Hirmudest rääkides ta seda teemat ei puutu. Eraldi pole torkinud ka, sest endal on soov unustada see teema.
Igatahes sain uusi mõtteid ja suundi. Tänan veel kord.
