1,8 kuune laps kardab lausa hüsteeriliselt pesemist. Ega talle see vannitamine pole kunagi meeldinud, aga nüüd röögib lausa luksumise ja hingeldamiseni. Suvel lödistas välisbasseinis hea meelega, samuti oli hea meelega vannitoas kausis-ei hakanud teda enam vanni toppimagi, kuna alati oli hirmus jama sellega. Nüüdseks ei luba isegi kraani alla peput loputada, ka see toob kaasa selle, et laps röögib ja klammerdub ema või isa külge, täna hommikul oli siis järg näo pesemise käes...Sama reaktsioon.
Üldiselt oleme proovinud kõike-koos käia vannis, mänguasju, vahte-värke-miski ei aita tema jaoks protseduuri meeldivamaks teha.
Pole suutnud välja mõelda, mis selleni on viinud-ehmatus, ebameeldiv psuvahend, sõimes käimine ja sealsed puhtusprotseduurid...
Kas kellelgi on analoogset kogemust, mida tuleks teha?
Meie laps on 3 aastane ja kardab samuti pesemist,muidugi ainult pea pesemist.siis on täielik hüsteeria vannis,nagu oleks siga aia vahele jäenud.ei tea ka samuti mida teha...
Jah, on kogemust ja kõvasti . Minu vanem poeg umbes samas vanuses hakkas kartma pesemist - just vee pähe panemist. Praegu on ta kuuene ja see mure on ületatud. Kaksikud on kohe kohe neljaseks saamas ja nendega vaikselt hakkame sellest "vesi pähe" hirmust üle saama. Noh, enam vähem olemegi juba üle . Ja pesamuna saab paari kuu pärast kaheseks ja VEEL ei karda - aga ise juba ootan, et varsti peaks ka temal katus ära sõitma
Tundub, et see on mingi vanuseline eripära, kus selline vee kartus välja võib lüüa. Sest ka meil mingit ehmatust sellisele käitumisele ei eelnenud. See paanika tekib just siis kui vesi üle näo jookseb , kas pole ?
Mina arvan. et see läheb vanusega üle Meil läx.
Selles vanuses lapsed hakkavad tõesti oma piiride eest seisma. Ning mida pealesuruvamad tunduvad vanemad, seda kõvemaks vastupunnijaks võivad lapsed muutuda. Rahulikkus, loovus, paindlikkus ja mängulisus on siin headeks abimeesteks. Lisaks soovitustele teha protseduur mõnusaks ja huvitavaks, mida oletegi teinud, lisaks siia, et rääkige lapsega hästi palju kaasa, mida ja mille pärast teete. Kui ise jääte rahulikuks, siis Teie häälekõla rahustab ka last. Vastuseisu ja kartuse puhul peegeldage lapse tundeid: "Sulle ei meeldi, kui su pea märjaks teen...", "Sa kardad peapesemist...", "Sa ei taha, et su peput niimoodi pesen..." Juba enne pesema minekut on häälestus oluline. Kui Teie ise juba enne pesema minekut kardate toimnuma hakkavat, kandub see lapsele üle. Püüdke teda taspisi veega kohandada, öelge, mida pesta tuleb, küsige, millest alustate, laske lapsel katsuda, kas vesi on paras, laske lapsel pesta mõni enda mänguasi ära või las ta peseb Teid.
Uurige, kuidas lastesõimes pesemisprotseduurid käivad ja kuidas ta seal käitub ning kuidas kasvatajad seal tema vastupanuga toimivad. Võimalik, et ongi midagi sellist olnud, mis lapse hirmu ja vastuseisu on süvendanud. Kui sellele pihta saate, sõnastage ka seda. "Ma kuulsin, et lastesõimes juhtus, et... Paistab, et peale seda on kardad sa pesemist eriti. Nüüd ma vähemalt saan aru, miks sa röögid ja sipled." Edasi rääkige rahustavalt uuesti, miks pesta on vaja ning püüdke luua selleks protseduuriks turvalisust.
Kannatlikku meelt!
Ma jagaxin hea meelega oma kogemusi - ehk on ka sellest abi. Meil läx kasikute peseminine nii lihtsamax, et hakkasin samal ajal kui mingit kehaosa pesin ,siis kirjeldama täpselt mida teen ja mida hakkan järmisena pesema. Siis polnud lapsel hirmu, et ma äkki ootamatult talle vett pähe lasen. Kiitsin, et oi kui ilusad puhtad jalad siit välja tulid või kui ilus puhas naba meil siin on, jne... Ja kui lõpux jõudis järg peani, siis hoiatasin ette, et nüüd tuleb vesi ja et teeme selle ruttu supsti ära Ja hästi oluline oli (on endiselt) kiita last, et ta NII tubli ja vapper oli ja lasi end ära pesta. Kiita tuleb ka siis kui tegelikult just sel korral nii hästi ei läinud ja ikka nutt ja kisa tuli, sest siis on tõenäosus suurem, et vast järgmine pesu läheb jonnita.
Nüüd poisid kiidavad end juba ise, kui vaprad mehed nad on - nagu mereröövlid NB. meil peres on mereröövliteema juba paar aastat väga populaarne
Meil poiss ka kartis. Ka juba väga väiksest peale ja nüüd viiesena sai asjast üle. Igasugu trikke on tehtud, märja rätikuga pestud vahepeal. Mingil ajal oli see hirm seotud sauna ja veepumba töölehakkamisega seina taga, siis käis köögi põranal vannis. Vahepeal hirm vähenes ja siis jälle kasvas. Umbes aastasena ei tohtinud teda veekogu läheduses isegi vankrist välja tõsta, oli kätega kramplikult käetugede küljes kinni ja röökis nagu ratta peal. Viimased paar aastat on kandnud siilisoengut, et mitte seep silma ei läheks peapesu ajal. Tema raudne veendumus.
Sellest sügsest käib judo trennis ja nüüd pole valikut tuleb pead pesta, vesi jookseb lagipähe. Ilmselt ka nägemine, et teised ei pelga rahustab.
ja meil ka kogemust sellel teemal.tüdruk praegu 2a. ja 10k.nüüd juba enamvähem laseb pesta ka ennast aga vahepeal oli saunaskäik hullem ettevõtmine kui seapügamine.nagu vanaema ikka ütles:vähe villu.palju kisa!
aga nii imelik kui see ka ei tundu,meenus mulle ükskord saunaskäigu ajal keset suurt kisa,et minule väiksena lauldi vannis või saunas seda"pinni ja panni meie lähme vanni.......ja bingo!!!hakkasime ja laulame nüüd juba igakord lapsega seda ja polegi aega karjuda enam.ja ükskord isegi küsiti millal me jälle saaks vannis seda laulu laulda.
. Minu vanem poeg umbes samas vanuses hakkas kartma pesemist - just vee pähe panemist. Praegu on ta kuuene ja see mure on ületatud. Kaksikud on kohe kohe neljaseks saamas ja nendega vaikselt hakkame sellest "vesi pähe" hirmust üle saama. Noh, enam vähem olemegi juba üle 
. Ja pesamuna saab paari kuu pärast kaheseks ja VEEL ei karda - aga ise juba ootan, et varsti peaks ka temal katus ära sõitma