Tütar on 14-aastane ja ta on veendunud, et mina olen üks vana känd (olen 38a), kes ei tea maailma asjadest mitte midagi. Kui ma küsin temalt midagi või avaldan oma arvamust millegi kohta, siis mühatatakse, et AH MIDA SINA TEAD! SA EI TEA MITTE MIDAGI! Mulle käib see jutt juba päris närvidele, laps peaks ikka austusega suhtuma minusse. Tunnen nagu ta tõrjub mind oma elust välja ja ei aktsepteeri mind või tunneb minu pärast häbi. KOhutav ju!!!!
Mulle öeldakse tavaliselt, sa ei saa sellest niikuinii aru või mis see sinu asi on. Ma mõtlesin ükspäev, et issand küll kelle laps see on, kas tõesti minu ja nii kasvatamatu?!?! Mul läheb hing nii täis tema haukumise peale, et viimasel ajal ei suuda enam rahulikuks jääda. Kui ma ütlen, et nii ei räägita oma emaga, siis järgneb sellele ukse prõmm ja läinud ta ongi.
Minu arust on lapse suhtumine ikka kinni väga palju kasvatuses. Kui lasta tal tavaliselt teha ja öelda mis iganes pähe tuleb, siis ei ole ime kui laps hakkab vastu haukuma. Meie peres ei ole kunagi selliseid probleeme olnud.(t9,p15,p17). Laps peab teadma piire ja reegleid, mis on lubatud ja mis mitte. Kui reegleid rikutakse, siis tuleb ka selle eest kuidagi karistada. Meil on selleks teleka, arvutikeeld või näiteks kaks nädalat prügikasti väljaviimise kohustust. Õigel ajal tuleb reeglid paika panna. Mitte nii, et kõik on lubatud nii kaua, kuni vanema mõõt täiesti täis saab.
Tere!
Olukord, mida kirjeldate, toimub tõenäolistelt paljudes kodudes. Miks käituvad teismelised oma vanematega nii?
Kui lapse ja vanemate suhted on varasemalt tuginenud teineteisega arvestamisele ja lugupidamisele, siis peaks see nii olema ka mistahes ealise arengu järgus.
Kui laps on eelnevatel aastatel tajunud autoritaarsust või kõikelubavust, või temaga mittearvestamist, siis murdeeas võib toimuda nn. "plahvatus". Teismeline tajub oma tugevust ja arvab, et nüüd on tema aeg tulnud olukorrast midagi arvata või vastu astuda.
Kui piirid ja reeglid on senini olnud liiga jäigad või olematud, siis nüüd tahab teismeline proovida vanemate tugevust. Ühelt poolt ta vajab piire, teisalt aga võitleb nende vastu.
Mida siis sellises olukorras teha?
Kui laps vanemale nii ütleb, nagu Teie kirjas toodud, siis peaks vanem reageerima sellisele ütlusele oma tunnetest lähtuvalt, kasutades tunnete kirjeldust peegeldavat kuulamist. Asja ei tee sugugi kergemaks vanemate tunnetest tuleneva viha, nördimuse, jõuetuse väljendamine lapse peale karjumisena või süüdistamisena. Laps tunnetab, et temaga ei arvestata või teda ei taheta üldse.
Kuulata peegeldavalt, mis on lapse sellise käitumise tegelik põhjus. Põhjus on tavaliselt peidetud tunnete "jäämäe" alla.
Probleem võib kuuluda teie ja lapsevahelistele suhetele. Võib kasutada ka konflikti lahendamise astmelist meetodit. Perekoolis on konflikti teema väga aktuaalne.
Nii ehk teisiti Teie ja lapse suhtlemises on vaja midagi muuta. See, mis varem toimis, enam ei toimi.
Uusi ideid ja oskusi suhete parandamiseks annab kindlasti Gordoni perekool.
Võib pöörduda ka psühhoterapeudi poole Teie ja lapse suhete parandamiseks. Terapeut näeb neid kitsaskohti, mille peale vanem ise ei tule.
Eelkõige aga armastage ja hoolige oma last ka siis, kui te kuulete tema suust selliseid sõnu. Temagi hoolib ja armastab Teid, kuigi seda otseselt ei väljenda.
