minu probleem on see, et olen suures segaduses. ma ei saa enam aru mida oma lapse vastu tunnen. mul on 10 kuune poja ja ta on tegelikult jube armas laps, aga yha enam ja enam ärritun tema tegemiste peale ja karjun ta peale, et ma ei taha teda enam ja et ta vait jääks, kui nutab ja kui ta mu küljes pidevalt ripub siis karjun talle kui saamatu ta on ja kui loll, et ise ei oska mängida ja et ma ei saa midagi tema pärast teha. samas aga hakkab mul temast kahju ja...ma ju ikkagi armastan teda ja hoian teda, aga ta tõesti käib mulle närvidele, kui nii võib öelda...olen selle pärast enda peale hästi vihane. ma ei oska enam selle probleemiga kuidagi hakkama saada. ootan juba oma koolinädalat kui saan ta nädalaks em juurde viidud ja monikord oleme mehega ta paariks päevaks mehe vanemate juurde viinud....jube hea rahulik on ilma temata. samas kui ta kauem on ära, nädala umbes, siis hakkan tema järele igatsema. ta on hästi tegus laps, energiat täis, ei jõua mina temaga sammu pidada. vahel tunnen, et ma pole yldse hea ema oma lapsele, et olen äkki liiga laisk või midagi. peaksin äkki rohkem temaga tegelema, mängima ja mai tea mida veel tegema. samas aga tahaks ju endaga ka tegeleda. nüüd kolisime ka uude kohta kust ma eriti ei saa üksi välja minna, st lapsega kuhugi poodi või....väga palju sõltun mehest ja tema autost, minul lube veel ei ole. ma tõesti ei ei tea...olen suures hämmingus. mai taha lapse peale karjuda ja talle igasugu inetusi öelda, sest ega ta ju aru ei saa, aind tunneb et mina närvis olen. aga see aina süveneb, iga päevaga aina enam ja enam ma ärritun, iga väiksemagi jonnimise peale. vahel isegi mõtlen, et kui hea oleks, kui teda poleks.....olen vist kohutav ema....
Sinu kirja lugedes meenus mulle novembrikuu artikkel "Kui sa kohe vait ei jää ..." Loe see uuesti läbi, ehk on abi. Lapsed on Jumala kingitus ja ta on väike ja vajab emmet ja väga armastust-soojust. Soovitan sul perearstiga nõu pidada ja depressioonist jagu saada.
Ole tubli.
ma arvan, et peamine probleem on siin see, et sul ei ole iseenda jaoks piisavalt aega. võiksid tõsiselt kaaluda lapsehoidja palkamist kas või paariks korraks nädalas, et saaksid veidi iseendaga tegeleda ja elust veidi mõnu tunda. või järsku saaks mees sind rohkem aidata? on sul sõbrannasid, kellega sellest rääkida? ma tundsin su kirjas ära iseenda selles mõttes, et mina ka karjusin oma lapse peale, vahel teen seda siiamaani ma ei kasutanud küll nii koledaid väljendeid, aga mõtlesin veel koledamaid mõtteid. kannatasin vist synnityusjärgse depressiooni all ja tagantjärgi on mul nii kahju, et õigel ajal professionaalset abi ei saanud. alles praegu võtan rohtu ja plaanis on ka psühholoogi vastuvõtule pöörduda. aga lapsele on kahju juba tehtud. tema ka karju mu peale nüüd. jõudu sulle selle probleemidepuntra lahendamisel!
eks vast kah on asi selles et aega enda jaoks vähe....olen isegi mõelnud lapsehoidja palkamisele, aga samas ma ei julge teda kellegi võõra hoolde jätta....lihtsalt ei julge. ja eks mees yritab aidata, aga talgi tegemist ja temagi on väsinud kui töölt tuleb...käisin psüholoogi jutul ka korra, sain isegi abi, sest mehega läksid suhted palju paremaks, aga see siin vist täitsa uus probleem. tablette kasutasin ka mõnda aega, aga need tegid mu niiiiiiii uniseks et ma lihtsalt ei jaksanud enam midagi teha, ainult magasin ja olin uimane. nii ka vist hea ei ole.
seda artiklit ka lugesin....jah, äkki oleks kasu teiste emadega kohumisest, aga mul ei ole yhtegi sõbrannat kellel lapsi oleks ja siin tallinnas ei tunne ka kedagi kellel lapsi oleks....OLEN vist nati puntras omadega...
Kallis, mures ema! Saan aru, kui kohutav avastus see teile oli, et ma tunnen oma lapse vastu tundeid, mida poleks unes ka osanud ette näha. Ometi on ka halvad tunded lubatud ja sageli vajalikud. Need tunded ütlevad, et meie elus on midagi valesti. Kindlasti on vaja vaadata eraldi tundeid ja mõtteid ning nende väljendamise viisi. Lapse peale karjumine on üks tunnete väljendamise võimalusi, kuid kindlasti mitte parim, nagu isegi olete aru saanud. Mida siis teha, kui tunnen, et ei salli seda last praegu. Üks võimalus on öelda endale, et ma tunnen praegu viha ja tüdimust, kuid ma võin olla sellest hoolimata lapse suhtes mõistev. Võimatu, ütlete teie. Ei ole, kui mõelda, et me oleme täiesti võimelised valima oma reageeringuid teistega suhtlemisel. Ma võin endale öelda, et ma olen jube väsinud ja tige selle lapse peale, kuid siiski võtta teda sülle ja rääkida rahulikult temaga. Ma võin endale öelda, et need kodused tööd võivad oodata ja praegu ma olen lapse jaoks. Te suudate seda teha mõne päeva kindlasti, sest selle aja jooksul tuleb otsida lahendusi olukorraga toime tulemiseks. Hakkame algusest peale. Saan aru, et olete olnud lapsega kodune ja tema päralt. See on üsna väsitav ja mõneti ka rutiinne elu. Lisaks sellele olete hiljuti vahetanud elukohta ja olete ilma oma tavalisest sõpruskonnast. Lisaks sellele veel sõltuv mehest ja tema autost. Siin on palju stressi tekitavaid tegureid ja väsimus ja ärrituvus on stressi tagajärjeks. Piltlikult öeldes on teie tass tühi. Mida see tähendab? Kujutleme olukorda, kus inimesed on nagu tassid. Isa ja ema on suured tassid ja laps (ed) on väike(sed). Väikesed tassid saavad ruttu tühjaks ja lapsed ise ei suuda oma tasse täita. Vanemate ülesandeks on laste tasside täitmine. Seega peavad vanemate tassid täis olema , et oleks millest lapse tassi valada. Mulle tundub, et teie enda tass on praegu tühi ja teil pole võimalik lapse tassi täita. Tass saab tühjaks, kui jätame oma vajadused tahaplaanile ja ei tee neid asju, mis hingele head on. Mida siis teha? Püüdke leida aega, kui saate abikaasaga koos maha istuda ja teil on nii umbes tund aega probleemile lahenduse otsimiseks. Probleemilahendusel on kuus sammu. (1) Selgitage välja vajadused, mis teil on rahuldamata. Selleks on vaja küsida:"Mida ma tahan?" Et selgitada välja, kas tegemist on lahenduse või vajadusega, selleks küsige: "Milleks ma seda tahan?", "Mida see mulle annab?" Toon näite. Kui vastuseks on , et tahan üksi olla ( see on lahendus), siis küsimusele, et miks ma seda tahan, võib olla mitmeid eri vastuseid, mis tulenevad erinevatest vajadustest. Nt tahan kodu korda teha ( vajadus ilusa kodu järele), tahan õppida, tahan magada. Oluline on leida üles põhilised vajadused, mille rahuldamine on siiani takistatud. (2) teha ajurünnak, et leida erinevaid lahendusi vajaduste rahuldamiseks. Ajurünnak on selline meetod, kus pannakse kirja kõik pähetulnud lahendused. Selles etapis ei kritiseerita ühtki lahendust. (3) nüüd vaadatakse kriitiliselt üle pakutud lahendused ja tõmmatakse maha need, mis üldse ei sobi. (4) Nüüd kaalutakse järelejäänud lahenduste häid ja halbu külgi ja vajadusel kombineeritakse mitmest lahendusest üks terviklik lahendus. (5) Pannakse kirja, mida üks või teine inimene teeb, millal või mis ajaks. See on oluline, et lepitakse kokku kindel aeg ja kindlad kohustused. Nt kui otsustate võtta lapsehoidja, siis, kes otsib agentuuri ja mis kuupäevaks; kes vestleb inimesega, kellel on lapsehoidjaga kogemusi jne. (6) Pannakse kirja aeg, millal vaadatakse üle, kas lahendus on sobiv ja kas probleem on lakanud. Kui on uusi probleeme või lahendus ei tööta, siis alustatakse otsast. Täpsemalt probleemilahenduse kohta võib lugeda Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" või M. Boltoni raamatust "Igapäevaoskused". Seal on see nimetuse all võitja võitja konfliktilahenduse meetod.
Vaatame nüüd asja ka teise külje pealt. Tunnete, et pole hea ema oma lapsele. Tegelikult näitavad teie tunded just vastupidist. Mis teid häirib lapse juures? See, et ta nutab? See, et tunnete, et peate lapsega mängima? Need annavad tunnistust just sellest, et peate lapse heaolu niivõrd tähtsaks, et nõuate endalt pidevat temale pühendumise aega. See näitabki, et olete tegelikult hea ema. Pealegi ei jaksa keegi olla ideaalne. Piisab. kui olla piisavalt hea ema. See tähendab, et vahetevahel võib laps ka natuke nutta ja teie võite teha omi asju.
Kallis, mures ema, tehke kõik, et leida elamise viis, mis pakub teile rõõmu ja rahuldust. Siis on teie tass täis ja sealt jätkub lapsele valada nii kannatlikkust kui armastust. Oma vajaduste eiramine teeb teid õnnetuks ja see mõjub kogu kodusele olukorrale ning eelkõige lapsele. Tegutsege ja otsige lahendusi. Ärge otsige vastuväiteid ( neid leiab alati) vaid asuge probleemi lahendama. Kui tunnete, et siinsest kirjast ei aita, siis külastage spetsialiste - psühholoogi või arsti. Igal juhul, tegutsege! On alanud uus aasta ja on tore teha sellel aastal asju uutmoodi! Julget pealehakkamist, et korraldada oma elu rõõmutoovaks! Üks idee veel! Võib olla leidub siin foorumi külastajate hulgas emasid, kellega saate sõpradeks. Tehke ettepanek ja jätke oma kontaktandmed sinamina vedajatele.
aitäh kõigile, et vastasite!
kaalun tõsiselt nyyd lapsehoidja võtmist ja uuesti ka rohtude kasutamist, sest paistab et teisiti enam ei saa. täna läks asi eriti jubedaks, kui yhtäkki lihtsalt vihastasin lapse virina peale ja karjusin ja lõhkusin asju nii et...ei tundnud ennast äragi.laps aga ehmatas kõige enam....siiani ta nägu silme ja nutt silme ees....ma tahan olla talle hea ema ja tõesti, aitab vabandustest, tuleb ennast käsile võtta!
ma ei kasutanud küll nii koledaid väljendeid, aga mõtlesin veel koledamaid mõtteid. kannatasin vist synnityusjärgse depressiooni all ja tagantjärgi on mul nii kahju, et õigel ajal professionaalset abi ei saanud. alles praegu võtan rohtu ja plaanis on ka psühholoogi vastuvõtule pöörduda. aga lapsele on kahju juba tehtud. tema ka karju mu peale nüüd. jõudu sulle selle probleemidepuntra lahendamisel!